Aga kostab ka: „Kuhu kaovad kultuurikorraldajad?“ – nii küsib Rahvamajade ühingu esinaine, kelleni jõuab teave, et haritud kultuuritöötajaid napib kohalikes omavalitsustes. Kuidas on juhtunud, et kultuurikorraldajad ehk kultuuri vahendamisega tegelejad tajuvad oma identiteeti hõredana, ehkki neil on kultuuriväljal täita mitmeid keskseid rolle? Kust see amet ja kutsumus õieti pärineb? Ja kuhu nad kaovad?

Managerismi naasmine Eesti kultuuriväljale

Juurdlesin identiteediprobleemi üle 1990. aastatel, kui ühiskondlikud muutused raputasid nõukogude institutsioonilise kultuurielu status quo’d ja turumajandus tõi Eesti kultuuriellu avalikult ja möödapääsmatult tagasi managerismi. 

Eesti kultuuriväli muutus iseseisvumise taastamise järel otsustavalt: võimust võttis liberalistlik maailmavaade ja tekkis nõudlus managerismi järele. Ühelt poolt põhjustas seda riikliku rahastamise kokkukuivamine ja teisalt avanev kultuuriturg, mis andis võimaluse uutele riigist sõltumatutele nähtustele: õitsele lõid uudsed kunstižanrid, festivalid, kollane ajakirjandus ja kõik muu, mille eest nõukogude inimesed olid olnud eesriidega eraldatud. Uute kultuuriprojektide eestvedajad pidid pingutama, sest turumajanduslikku ettevalmistust polnud kellelgi ning ainult loomupärane ettevõtlikkus aitas leida raha ja projekte hallata (kulkani läks veel aega).

Esialgu ei osatud seda uut laadi tegevust ja tegijat kuidagi nimetadagi. „Mänedžer“ ei tundunud kõrgkultuurilise pürgimusega sugugi kokku klappivat, mistõttu ei läinud see sõna etenduskunstides laialt käibesse. Mäletan ennastki 1990. aastatel Tartus Dionysia festivali korraldades aeg-ajalt juurdlemas: kas olen produtsent või promootor vm? Aga kuna nende mõistete tähendus polnud kaugeltki selge, siis pidin millalgi lihtsalt nentima, et nõukogude kultuuritöötajast, kõrgharidusega näitejuhist, kes oli määratud tegelema laiade hulkade huviharidusega, oli saanud kuraatori tüüpi kultuurivahendaja, peakorraldaja ja produtsent. Hiljem võtsime kasutusele üldnimetuse „kultuurikorraldaja“. Ehkki nõukogude kultuuritöö süsteem, osaliselt ei vastanud enam uue ajastu nõuetele, andis see kõigile õppuritele ühe väga olulise pädevuse: kunsti  tundmise.

Mitmene rollijoonis ja muutuvad terminid

Sarnaselt võib kirjeldada paljude kultuuritöötajate professionaalse identiteedi muutumist. Näeme, kuidas järsud muutused sotsiaal-majanduslikus ja poliitilises keskkonnas ei too kaasa mitte üksnes uut töökeskkonda ja uusi toimetulekuks vajalikke oskusi, vaid ka uued sõnad ja terminid, mis kannavad ajastu vaimu ning mille kasutamine enesekirjelduses kujundab inimeste professionaalset identiteeti.

Kultuurikorraldaja, kui kunsti- ja kultuuri vahendaja tööst sõltub – mida kultuuriväljal ja seda peegeldavas avalikkuses esile tõstetakse ja välja jäetakse (inclusion, exclusion) nii žanriliselt kui ka valdkondlikult, mistõttu ta mõjutab kultuuriavalikkust ja selle kaudu kujunevaid ühiskonnas valitsevaid hoiakuid. Just seetõttu on kultuurikorraldaja ka poliitiliselt üsna mõjutatav amet: selle rollijooniseid vormivad diskursiivsed tõekriteeriumid, mis luuakse kehtiva poliitilise süsteemi raamistikus. Võib öelda, et tänapäevane kultuuritöö ja kultuurikorraldus on modernse massihariduse ja ­kultuuriosaluse ajastu amet, mis on lähiminevikus muutunud ja teisenenud rohkem kui mõni teine, tuhandeid aastaid muutumatuna püsinud amet (nt arst, sepp, juuksur). Oma kaugemaid eelkäijaid võib aga kultuurikorraldajagi otsida näiteks keskaegsete tsunftipidude korraldajais ja kuningakodade tseremooniameistrites.

Tänapäeva kultuuritöötajate rollijooniseid on palju, näitena võibki nimetada kuraatori, administraatori, loovettevõtja tüüpi kultuurikorraldajaid, aga ka huvihariduse pedagoogi – neid kõiki iseloomustab kultuuri vahendamine, valdkondlik asjatundlikkus aga ka pedagoogiline pädevus (laste ja noortega töötamise puhul) (Sternfeld, 2010)[1]. Kultuuritöötaja kutsumuse keskne tuum on asjatundlikkus kunsti ja kultuuri vallas, mis on eelduseks vahendamisele, mis tagab kultuuri taasloome ja uuenemise.

Liberaalse demokraatia tingimustes, on lisaks kindla kunstiala asjatundlikkusele oluliseks kvaliteediks veel ka ettevõtlikkus, mis aitab loometööd vahendada. Võime – viia kokku kunstiline visioon ja tehnilised võimalused ning looja ja publik teebki kultuurikorraldajast keskse toimija kultuuriväljal, mis Bourdieu sõnul on eri valdkondade ja kunstimaitsete esindajate võitluslik väli[2], kus ei võidelda ainult raha pärast, vaid hinnalisim ressurss on tähelepanu ja inimeste aeg.

Kultuurikorraldaja kui loomeettevõtja

Ettevõtlikkus kui isikuomadus on universaalne uuenduslikkuse ja loovusega seotud praktika, mis liberaalse maailmavaate ühe keskse aluspõhimõttena on turumajandusliku kapitalismi arengumootoriks, laiemalt mõeldes aga muidugi üldse igasuguse arengu mootoriks.[3] Ettevõtlik inimene on iseseisva otsustusvõimega ja enamasti toimetulev inimene, ses mõttes „söandab olla tark“, vastates nõnda Kantiaanlikule ootusele valgustatud inimesest.[4] Ettevõtlikuks inimeseks kujunemist toetab eelkõige juurdepääs haridusele – teadmistele, informatsioonile aga ka kogemusele.[5] Alates modernse riikluse väljakujunemisest Lääne ühiskondades, on ettevõtlikkust ning innovatsiooni ühiskonnas suunatud sihipäraste majanduse-, massihariduse- ja kultuuripoliitikatega.

Tänapäeval nähakse ettevõtlikkust võtmetegurina nii kogukondade toimetulekus, kui Euroopa konkurentsi-võime tagajana globaalses majandusmaratonis. Eestis on aga ettevõtlikkus isikuomadusena nii kõrgelt väärtustatud, et viimaste kümnendite poliitilises retoorikas on see muutnud pea kõigis eluvaldkondades üldrahvalikuks kohustuseks. Ümbritsevat elu vaadeldes märkame, et ettevõtlikkus ongi kõikjal levinud: ettevõtlik arst teeb oma ravikabineti; ettevõtlik teadlane ajab välja nii palju grante, et ta ei vaja ülikoolilt muud peale kabineti ja institutsionaalse katuse; ettevõtlik kunstnik finantseerib ennast kujundustöid tehes või kunstiõpetajana töötades, rajab huvikooli, reklaamibüroo või produktsiooni-firma; ettevõtlikul muusikul on oma bänd, fond, festivalid või muusikaagentuur; ettevõtlikud teatraalid on rajanud teatrid, restoranid, kuid ka hotellid, pesumajad, õmblusärid jne.

Vaatamata sellele, et kunsti- ja kultuurivaldkonnas tegutsevaid ettevõtteid käsitletakse kasvava majandusharu või loomemajanduse klastrina, ei piisa aga selle õitsenguks üksnes ettevõtlikkusest: juba mainitud sisuline asjatundlikkus ehk kunstiline visioon või loomeakt on loovmajanduse ettevõtluse tuum, väidab tuntud kultuurimajanduse uurija David Throsby (2001, 2017)[6]. Kui seada ettevõtlikkus ainsaks oluliseks kvaliteediks ja jätta sisuloome tähelepanuta, siis ei ole peagi enam midagi vahendada ega korraldada. Mis tähendab aga seda, et loomemajanduse klastrit ei saa kasvatada ilma, et kasvataksime loomingulisi inimesi. Inimesed kujunevad loominguliseks, kui neil on juurdepääs huvialadele, kunsti-ja kultuuriharidusele.

Siit ilmneb kui väärtuslik roll on kanda muusika-, kunsti-, draama-, ja tantsuõpetajatel ja laiemalt kõigil, nii formaal- kui ka informaalhariduse väljal tegutsevatel kunsti - ja huvihariduse õpetajatel, kui ka noortetöö tegijail, kelle igapäevase töö eesmärgiks ongi juhatada lapsi, noori, vanemaid inimesi nende talendi juurde, teisisõnu, koguda ja taastoota ühiskonna loomingulist potentsiaali, mille rajaneb nii riigi majanduslik kui ka kõrgkultuuriline pürgimus. On raske ületähtsustada kõrgkultuuri, mis koos laiema kultuuriavalikkusega on aluseks rahvusriigile kui ühiskonna organiseerumise vormile andes sellele legitiimsuse.

Kuid ka mitte üksnes kõrgkultuuri jätkusuutlikkusse ei panusta kultuuritöö ja huviharidus. Loomingulise potentsiaali äratajana on neil ametitel ühiskonnas väga lai sotsiaalne mõju.

Eestis ei ole kultuuri- ja hariduspoliitika seosed teiste sotsiaalpoliitikatega ega ka nende mõju ühiskonna heaolule, väga selgelt teadvustatud.[7] Kultuuri instrumentalistlik käsitlus surub andekuse ja loometegevuse kitsendavalt vaid majanduslike eesmärkide teenistusse, tegelikkuses on neil muidugi palju laiem sotsiaal-majanduslik mõju: hariduse- ja kultuuripoliitikad, nii nagu sotsiaalpoliitikadki pole olemuselt vaid kulupoliitikad, vaid arenguressursi loomise poliitikad, selgitab ka Erik Terk (2015, 67) Eesti Inimarengu Aruande heaolu kasvu käsitlevas peatükis.

Kultuuritöö ja huviharidus kui ühiskonna andekuse ressurss, sidususe ja kultuuriosaluse kasvulava

Näiteks Taanis väärtustatakse süsteemselt ja teadlikult erinevaid talente ja igaühe panust, olgu see seotud siis korstnapühkimise, kokkamise või stepptantsuga. Sest loomingulisus, nii nagu ettevõtlikkuski on universaalne fenomen. Igas inimeses on varjul mingi avastamist ja arendamist ootav andekus. Kõigi inimeste andekus kokku aga moodustab ühiskonna loomingulise potentsiaali, mida Soomes ja teistes Põhjamaades nimetatakse ühiskonna andekuse ressursiks. Kui igaühe panust hinnatakse ja väärtustatakse, siis on ühiskonnas heaolu ja sidusus oluliselt suurem, sest inimesed tunnevad end hästi ka juhul, kui nad pole näitlejad või talendisaadete võitjad. Just sellist hoiakut seostatakse Taani kuulsa heaolu või Hyme põhieeldusena.

Põhjamaades, ja paljudes teistes Lääne-Euroopa riikides nähakse kaunite kunstide tervisemõju ühiskonna sidususe, heaolu ja sotsiaalse kaasatuse kujundamisel, selgitab Ülle Raud, kelle sõnul Soomes on jõutud  põhimõttelise otsuseni: eraldada osa sotsiaal- ja tervishoiuasutuste eelarves olevast rahast kultuuriosaluse  kui heaolu võimaldava kogemuse kättesaadavuse parandamiseks. Mõistagi on selle taustal hulgaliselt teaduslikke uurimusi, millede tulemused viitavad kultuuriosaluse (sh. kaunite kunstide tervisemõju) seostele. [8]

Eestis kostuv loomemajanduse retoorika jääb ühekülgseks ka turutõrke kontekstis, sest ei arvesta reaalset kunsti- ja kultuuriturgu, mis paikkonniti on väga erinev. Turutõrge tekib vaesuva, kahaneva ja vananeva rahvastikuga piirkondades, kus inimestel puudub ressurss kultuuritarbimiseks. On üldteada, et paljudes Euroopa riikides, kus nagu Eestiski, on kunsti- ja kultuuriturg väga väike, ei ole üksnes turumajanduse ja managerismi najal arenev kultuuriväli jätkusuutlik just turutõrke tõttu. Sellisel juhul tagab arukas riik, et loometegevus ei känguks ja loob ka võimalused nii kultuuriosaluseks, mis aitab sidusust tugevdada ja vähendada võõrandumist kogukonnas.  

Kuid kunsti- ja kultuuriharidus muutuvad järjest olulisemaks ka majanduses toimuvate struktuursete muutuste kontekstis, nagu osundas Kaarel Tarand 2016. aasta Eesti kultuuri koja hariduseteemalisel aastakonverentsil.[9] Tarand viitas sellele, et aina enam lihtsat tööd tegevaid inimesi võib nö „jääda üle“, nende rolli täidavad robotid (näemegi, et poes asenduvad kassiirid uute süsteemidega) ja järjest enam tekib olukord, kus inimestel kulubki vähem aega tööle, seega on haridusel järjest suurenev kaal, et tagada tööhõive. Sel puhul aitab kunsti ja kultuuriharidus inimestel leida viise, kuidas mõtestatult ja loominguliselt vabaneva ajaga midagi peale hakata.

Niisiis, kui tahame, et ühiskonnas oleks võimalikult palju loomingulisi inimesi, on vaja tagada juurdepääs erinevaile praktikatele, sh võimalikult heal tasemel huvialadele, mille kaudu saavad lapsed, noored, keskealised ja vanemad inimesed oma võimeid avastada ja arendada või siis oma kunstiharrastusega tegeleda. On vaja juhendajaid, õpetajaid, kultuurikorraldajaid ja huvijuhte, muusika-, tantsu- ja näitejuhte, kunsti- ja käsitöö õpetajaid, tehnika-, matka ja loodusringide juhendajaid, noorsootöötajaid, rääkimata spordimaailmast. Kõik need ametid aitavad lapsel, noorel, täiskasvanul leida oma andekus. Ühiskonna andekuse ressurss aga teenib nii heaolu, sotsiaalset kaasatust kui ka riiklikku innovatsioonisüsteemi, mis on majandusliku edenemise aluseks.

On vist selge, et meiegi Eestis, ei saa kultuurikorralduses loota üksnes managerismile ja ettevõtlikkusele, sestap on lühinägelik juhtida kultuurikorralduse õpet ainuüksi loomemajanduse või kultuuriettevõtluse suunas.

Kokkuvõttes, kultuurikorraldusega seotud ametitel on ajaloost ja poliitilisest süsteemist tingitud laia spektriga rollijoonised, alates loovmajandusest, lõpetades kunsti- ja huviharidusega. Nende ametitega tagatakse kultuuriosalus igal tasandil: loovmajanduses müüakse kultuuritoodet ning kasvatatakse loomingulist harrastajat, kunste mõistvat ja armastavat publikut ja ka kunstiloojat ennast. Kultuurikorralduse ja huviharidusega seotud õppest, teadustegevusest oleneb ühiskonnas andekuse ressursi haldamine ja taastootmine, mistõttu on äärmiselt tähtis kultuurikorralduse ja –poliitikaga seonduvat mitte üksnes kirjeldada vaid ka kultuurisotsioloogiliselt mõtestada.

Miks siis on Eesti kultuurikorraldajal hõre identiteet?

Minu hinnangul on Eesti kultuurikorralduse probleem ühekülgne õppe ja arendustöö. Seda omakorda on põhjustanud eelkõige kaks asjaolu: meil napib (1) põhjalikke kultuurisotsioloogilisi uurimusi, mis mõtestavad avaralt kultuurikorraldaja rolle ühiskonnas, kultuuriökonoomikat ja Eesti kultuuripoliitika ajaloolist eripära, ning (2) õppejõude. Eesti kultuurikorraldajaile pole räägitud nende lugu, millel saaks põhineda valdkondlik mitmene identiteet.

Kultuurisotsioloogilise mõtestamisega ei ole piisavalt tegeldud seetõttu, et õppekavu juhivad tublid antropoloogid, teoloogid, turunduseksperdid või välismaised kultuuri- või majandusteoreetikud, kes paraku ei tunne süvitsi meie kultuuripoliitika ajaloolist eripära, või siis praktikud, kes pole oma tegevust akadeemiliselt mõtestanud. Teiste erialade inimestel ei jätku sageli ei aega ega jõudu, et oma põhidistsipliini kõrvalt tegelda kultuurikorralduse ja kultuuripoliitika süvauurimisega.

Ometi on Eesti kultuurikorraldajal silmapaistvad eelkäijad, kelle ettevõtlikule tegutsemisele võlgneme ajaloolise kultuuriinstitutsioonide võrgustiku ja eesti modernse kultuuri ruumilise mudeli, mis on vorminud rahvusteadvust ja kultuurilisi praktikaid, mida tänapäeval tajume kanoonilistena ja mida on paslik käsitleda rahvusliku innovatsioonsüsteemi olulise osana. Aastakümneid kestnud valdkondlik mõtestamatus aga toodab segadust, oma traditsiooni mittetundmisest põhjustatud juurtetust, pärsib kultuuri terviklikku enesekirjeldust.

Kultuurikorralduse õpe Eestis

Konteksti loomiseks on vaja teada, et kultuurikorralduse õpe jõudis siia UNESCO toel 1990. aastate lõpus, kui Ida-Euroopas rajati hulk UNESCO kultuurikorralduse ja ­poliitika õppetoole. Selle lähtekohaks oli Euroopa tippintellektuaalide töörühma mure Ida-Euroopa kultuurielu pärast. Arvati, et kuna nõukoguliku riiklikult rahastatud süsteemi lagunedes on kultuuriinimestel turumajanduse tingimustes raske toime tulla, siis tuleb nii-öelda valgustust levitada ja õpetada kultuuriinimestele managerismi. Nõnda loodi UNESCO programm ja rahastusmeede, mille toel avati ka EMTAs kultuurikorralduse õppetool.[10] UNESCO Eesti ülikoolidevahelise kultuurikorralduse õppe ümarlauas jagatud õppekavast sai eeskuju ka Tartu ülikoolis avatud magistriõppele. Paraku arvati toona nii Tartus kui ka EMTAs, et kultuurikorralduse õppekava arendamine ei nõua eriteadmisi ja EMTAs nähti selles peamiselt võimalust arendada välissuhteid, kultuurisotsioloogia osas piirduti kultuuriteooriate, turunduse või kultuuritarbimise trendide tutvustamisega.

Ka riiklikult  on tajutud vajadust kultuurikorraldajate koolitamise järele, mistõttu on olemas nii Tartul kui Tallinna magistriõppekavadel riiklik tellimus. Iseäranis valjult hõikas „mänekate“ vajaduse välja Rein Lang Eesti kultuuri ekspordi ja rahvusvahelistumise retoorika saatel.

Üldiselt nähakse Eesti hetkel levinud kontseptsioonide kohaselt kultuurikorraldajates valdavalt loomeettevõtjaid, loomeinimeste abilisi- administraatoreid või siis tehnilisi töötajaid, kellelt tingimata ei oodata iseseisvaid kunstilisi visioone või loomeakte. Viljandis ja EMTAs juhitakse kultuurikorraldust kultuuriettevõtluse suunas, mis ongi muutumas peamiseks diskursuseks. EMTA kultuurikorraldajate vastuvõtutingimused isegi ei eelda varasemat seotust mõne kunstierialaga.

EMTAs on lisaks riiklikele ka tasulised õppekohad ja inglisekeelset õppekava juhib Soome kultuuriturundusspetsialist professor Annukka Jyrämä, kultuuripoliitikat õpetab dotsent Marko Lõhmus ning õppejõududeks on oma ala spetsialistid üle Euroopa. EMTA kultuurikorralduse magistrikursusel saab hea ülevaate Euroopa kogemusest ning sellest, kuidas ajavad kultuuriväljal asju britid, ameeriklased, sakslased või soomlased.

Probleemiks näib mulle see, et Lääne- ja Ida-Euroopa ühiskondades eksisteerib erinevast ajaloolisest rajasõltuvusest tulenevaid viise, kuidas riik kultuurielu ja kollektiivset identiteediloomet korraldab ja haldab. Seetõttu pole piisav, kui Eesti kultuurikorraldajad õpivad tundma peamiselt välislektorite vahendusel Lääne-Euroopa või Balkani traditsiooni, kuid Eesti kultuuripoliitika ajaloolist konteksti ei tunne. On omamoodi kurioosne, et kalli koolituse läbinud kultuurikorraldajad teavad küll brittide kultuuritarbimise trende ja kultuuriosaluse muutusi, kuid neile pole tutvustatud oma ühiskonna kultuuriprotsesse, mis looks aluse ennastväärtustavale traditsioonile ja säilitaks järjepidevuse.  

Viljandi kultuuriakadeemias keskendutakse oma- ja pärimuskultuuri edendamisele ja õpetamisele. Seal õpitakse huvijuhiks ja kultuurikorraldajaks lausa neli aastat bakalaureuseõppes ning praegu juhivad õppekavu teoloog ja Euroopa õpingute magister. Nelja aasta jooksul räägitakse palju projektijuhtimisest, organisatsiooni-käitumisest ja turundusest ning õppejõudude seas on ka praktikuid. Akadeemiasse on tagasi jõudnud ka institutsionaliseeritud rahvakultuur, kuigi selle kopsakas nõukogudeaegne kogemus on põhiosas endiselt mõtestamata. Tänuväärselt õpetatakse huvijuhtidele ka kunstivaldkondade sisu. Vähemalt kodulehel oleva info põhjal ei ole Viljandis siiski piisaval määral uuritud, kuidas siduda huvijuhtide ja kultuurikorralduse õppekavu, kuigi mõlemad kuuluvad ühte osakonda.

Tartu ülikoolis saab kultuurikorraldust õppida kultuuri- ja kommunikatsiooniteaduste keskuses avatud ülikooli magistriõppes, õppekava juhib kultuuriteaduste professor Kristin Kuutma. Ka Tartus antakse kultuurikorralduse õppekava läbinutele sotsiaalteaduste magistri kraad. Riigieelarvelisi kohti on viisteist ning tavapäraste rakenduslike ainete kõrval on rõhk kultuuriteoorial ja praktilisel antropoloogial, samal ajal on Eesti kultuurikorralduse ja - poliitika ajaloolist kogemust mõtestav kursus surutud valikaineks.

Akadeemiline uurimistöö

Euroopas on üldiselt kombeks, et ülikoolides õpetavad ja juhivad õppekava need inimesed, kes valdkonda uurivad (kui uurijal on taustana võtta ka praktiline kogemus, on veelgi parem, kuid ainult praktiku taustast ei piisa). Seevastu Eesti ülikoolides tegelevad kultuuripoliitika ja kultuurikorralduse õpetamise ja õppekava arendusega folkloristid, antropoloogid, teoloogid jt, mis paratamatult jätab sellele valdkonnale oma pitseri. Nõnda on jäänud arendamata mitu olulist suunda kultuuri uurimises: nt poliitika- või sotsiaalteaduste kaudu kirjeldatavad muutused ühiskonnas, mis määravad ja mõjutavad kultuuri institutsioonilist raamistikku, töö- ja tarbimiskeskkonda, kunsti- ja kultuuriharidusega seonduvat. 

Meil on küll kultuuritarbimise ja huvihariduses osalemise uuringuid, kuid napib süvauuringuid ja kultuurikorraldusega seonduva kultuurisotsioloogilist mõtestatust, mis süvendabki kultuurikorraldajate pidetust ja hõredat identiteeti. Nagu eelpool öeldud oleneb kultuurikorraldusega seotud ametite õppest ja mõtestamisest suures osas ka ühiskonna andekuse ressursi taastootmine. Kui puuduvad süvauuringud, siis ei saa olla teadmist ega järeldusi, mis aitaksid mõtestatult mõjutada riigi poliitikaid.

Võib-olla seetõttu polegi siiani ei Tallinnas, Viljandis ega Tartus läbi mõeldud, kuidas on seotud kõrgkultuur, kunstialane kutseõpe ja huviharidus, mismoodi siduda noorsootöö- ja kultuuripoliitikat ning missugune on ses vallas Eesti kogemus. Kuna Eestis on kõrgkultuuriga tegelevad institutsioonid kultuuriministeeriumi hallata, aga nii kunstihariduse kui ka mitteformaalse huvihariduse eest vastutab HTM, siis pole kultuuri- ja kunstiharidust ning kultuurikorraldus kui ühiskonna innovatsioonisüsteemi olulist osa kujundatud ühtseks tervikuks. Seetõttu ei ole ka toimivat süsteemi, mis looks ühendused riikliku noorte - ja kultuuripoliitika vahel, kuigi ühest sõltub teise valdkonna jätkusuutlikkus.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et Eesti kultuurikorraldusega seonduva kultuurisotsioloogiline kirjeldamine ja interpreteerimine on olnud ebapiisav, ehkki riik on tellijana taganud nii õppekavade toimimise, kus õpetavad nii oma ala hästitundvad välisspetsialistid kui ka kodumaised humanitaarid.

Loodan, et see artikkel aitab leida vastust küsimusele, kes on kultuurikorraldaja ja kellele teda vaja on. Seda ametit on vaja kogu ühiskonnale, sest me ootame uudset kunstisündmust projektiteatrilt, kvaliteetset meelelahutust, me tahame, et meie kõrgkultuuri tuntaks mujal maailmas, jms. Aga kõige olulisem on, et nii lapsed, noored kui ka vanemad inimesed saaksid tegeleda kunsti, spordi ja mistahes muu huvitegevusega, et me inimesed saaksid olla tundlikud, loovad, ennast väljendada suutvad ning iseennast ja oma ajalugu väärtustavad väärikad inimesed.

Egge Kulbok-Lattik

Kultuuripoliitika uurija (PhD). 

[1] Sternfeld, Nora (2010) Unglamorous  Tasks: What Can Education Learn from its Political Traditions?. e-flux journal #14, March 2010.

[2] Bourdieuliku kultuurivälja all pean ma silmas kindla seaduspäraga mõttelist sotsiaalset ruumi, kus pidevalt toimivad ebavõrdsussuhted ja käib võitlus isikute, kunstialade- ja žanrite, maitseküsimuste ning neid esindavate huvirühmade vahel parema positsiooni ja ressursi pärast. Kultuurivälja kui sotsiaalse ruumi piirid määrab kapitali olemasolu (sümboolne, kultuuriline, majanduslik, poliitiline) ja habitus, mis on teatav kultuuriliselt omandatud käitumisnormide kogum, „sotsiaalselt konstrueeritud loomus”, mis pole kunagi täiesti teadlik ja mida omamata sotsiaalset ruumi ei valitse. Bourdieu, Pierre (2003). Praktilised põhjused: teoteooriast. Tallinn.

[3] Antiigist alates, on kogu Lääne tsivilisatsiooni filosoofiline, poliitiline ja sotsiaalteaduslik mõte arutlenud selle üle – kuidas ja mis eeldustel saab inimene saab olla vaba ja tegus ning missugune ühiskonnakord seda parimal moel toetab.

[4] Kant, Immanuel (1998, [1784]). Mis on valgustus? Tõlk. Parhomenko, Eduard. Akadeemia, 1990, 4, Tartu: SA Kultuurileht, 801-811.

[5] Vaata ka Marju Lepajõe arutlusi hariduskäsitluste muutumisest antiigist Lutherini: Lepajõe, Marju (2015). Miks haridus on püha? Akadeemia , 27(9), 1539-1559 ja Luther, Martin (2012). Saksa rahva kristlikule aadlile. - Marthin Luther. Valitud tööd. Tartu: Ilmamaa, 82-176.

[6] Throsby, D. (2001). Economics and culture. Cambridge: Cambridge University Press; (2017)

[7] Erik Terk on täheldanud, et ümberorienteerumist takistab vananenud arusaam, et sotsiaalpoliitikad on oma olemuselt vaid kulupoliitikad, mitte arenguressursi loomise poliitikad. Terk, Erik 2015, Eesti Inimarengu Aruanne, lk. 67, "Heaolu kasv")

[8] 14.03.2017 uudislõigus Yle 1-le ütleb Soome Kultuuri- ja Haridusministeeriumi (Opetusministeriö) kultuuri- ja kunstipoliitika osakonna juhataja Riita Kaivosoja, et rahastus peaks saama osaks sotsiaal- ja tervishoiuasutuste eelarvest, olgu see haigla, tervisekeskus, lastekaitse või vaimse tervise teenuseid pakkuv asutus. http://yle.fi/uutiset/3-9493505 Ülle Raud (2013) on uurinud kultuuriosaluse ja tervise seoseid oma  kus käsitles kuut kultuuriosaluse tervisemõju käsitlevat uurimust. https://jyx.jyu.fi/dspace/bitstream/handle/123456789/23723/URN%3ANBN%3Afi%3Ajyu-201005251917.pdf?sequence=1 Laiemat kultuuriosaluse mõju (Kangas, 2015)

[9] Kultuurikoja aastakonverents teemaga „Kultuur, haridus ja haritus“ toimus, 2016.aasta novembris Tartus, ERMis.

[10] Siinkohal kummutan EMTA lektori Kaari Kiitsak-Priki ettekandes 24.04. 2016 esitatud eksitava väite , mille kohaselt algas Eesti kultuurikorralduse õpe koos professor Tuomas Auvineni tulekuga EMTA õppekava juhiks. Kultuurikorralduse õppe alusepanijad olid siiski üks teine Soome professor, nimelt Mikko Lagerspetz, kes juhtis UNESCO Eesti ülikoolidevahelist kultuurikorralduse õppe ümarlauda ja siinkirjutaja, kes sisulist infot süstematiseeris ja vahendas.