Halvustamine ja sildistavad hinnangud mõjutavad meid kõiki, kuna inimest ümbritsev keskkond – nii mõtteline ühisväli kui ka materiaalne ruum ja loodus, kujundavad meie vaimset ruumi, teisisõnu avalikkust. Mürgine meediaruum näitab, et me ei oska omavahel suhelda, kuulata ja olla dialoogis. Kuldreegel, “tee teisele seda mida sa tahad, et sulle tehakse”, ei toimi, vaatamata sellele, et keegi meist ei saa hakkama teisteta, vajame üksteist, et ühiskond kui tervikuna toimiks.

Lisaks võtab lakkamatu avalik halvustamine meedialt ja avalikkuselt kõige olulisema – mõjukuse. Pideva kriitika suhtes tekib ükskõiksus, sest keegi ei jõua taluda lõputult teadmist, et ühiskonnas on vaid pätid ja vargad, kõik poliitikud on halvad ja loovisikute ning tavakodanike mõtted ei tasu kuulamist. Ükskõiksus on ohtlik, sest see tähendab, et me ei saa võtta oma avalikkust ega selle sõnumeid tõsiselt.

Aga kellele on kasulik, kui Eesti ühiskond jaguneb maailmavaateliselt või täpsemalt öeldes, erakondlikult vastanduvateks inimrühmadeks, kogu- ja sõpruskondadeks, mis avalikult purelevad nagu kurjade koerte kari? Vastandumisest võidavad üksnes need kellele ei meeldi Eesti hea käekäik ja kes kasutavad seda oma infosõjas. Ja kuhu jääb ühishuvi? Kas see avaldub ainult paraadidel ja pidukõnedes?

Kuidas me oleme selle olukorrani jõudnud? Kas oleme rahvana loomult kurjad? Kas silt ja slogan, "eestlase parim toit on teine eestlane", mille heitis kunagi õhku Nõukogude Eesti filosoof ja propagandist Gustav Naan, et süvendada veelgi eestlaste omavahelist usaldamatust, millele 1940 aasta okupatsioon ja terroriaastad olid sünnitanud, hoiab usaldamatust elus ka tänases päevas? Või pärineb kurjus ja kadedus varasemast pikast allutatuse ja orjaaja närustest oludest? Üks on selge, eri ajastutel valitsenud väärtused ja ideoloogiad mõjutavad meie vaimset ruumi tänagi, seega peame oma vaimse ruumi eest hoolitsema täie teadlikkusega, sellega loome tulevikku.

Seetõttu küsime: kas Eesti vaimne ruum ja selle terviklikkus on löögi all? Kas Eesti avalikkus, eriti igapäevane meediakajastus, teeb vähikäiku? Kas pureleva mentaliteediga sootsium on jätkusuutlik?

Traumauurijad on täheldanud, et inimene kardab kõige rohkem teist inimest, tema hinnanguid ja suhtumisi. Samas inimene vajab kõige rohkem teist inimest, tema armastust ja tunnustust. Inimese suhe teisega hakkab kujunema sünnihetkest, silmsidemest vanemate ja lapse vahel. Kas vanema pilk on heakskiitev, armastust jagav või on see pööratud kõrvale. Selle pilgu kaudu saab laps esimest korda aimdust iseendast. Enese mõtestamiseks on vaja teist, kui see suhe on rikutud, kandub see üle meie täiskasvanute ellu kiusliku ja enesehävitajaliku või egoistlikku käitumisena. Probleeme hakatakse lahendama läbi seaduste, karistamise, läbi antidepressantide, mida kirjutab välja arst. Aga armastust, hoolimist ja lugupidamist saab õppida. Iga päev seda teha, peatuda, kuulata oma lähedast, vaadates talle silma ja näidates tõelist kohalolekut, mitte poole kõrvaga hoolimist stiilis: "räägi räägi, küll ma kuulen". Samuti saab igaüks ise end kasvatada, tegelda oma kadeduse, hävitavate hinnangute, või muude negatiivsete tunnete–mõtetega. Kui ise ei tule toime, saab ju abi otsida – loodusest, kunstist, kirikust või mõnest muust vaimsest praktikast, et leida oma vertikaalne mõõde.

Sest vaimsest ruumist rääkides ei saa mööda inimese vertikaalsest mõõtmest.

Juba Jacques Delors oli veendunud, et Euroopat ei saa rajada üksnes majanduslikele ja juriidilistele seadustele - Euroopa vajab hinge, sest ebatäiuslik ja ekslik inimene vajab pidevalt korrigeerivat transendentsi, mida näiteks usk võib pakkuda. Küsimus on enese positsioneerimises kõiksuse suhtes: kas inimesest on kedagi või midagi targemat või paremat? Kas meil tuleb tunda aukartust ja vastutust elu ees? Kuhu tuleb pürgida, milliseid ideaale järgida, milliseid voorusi arendada?

Elu kvaliteedi määrab see, kas suudame elu mõtestada, näha selle tähendust ja meist endist kaugemale ulatuvat sihti. Kui pole midagi, mille nimel surra, pole ka midagi, mille nimel elada, on öelnud Uku Masing. Just sellisest vaimsest taustast sõltub võime taluda raskusi, tuua ohvreid, andestada ja armastada.

Muidugi on elu põhivajadused, enesesäilitamine, toit, riie ja peavari, nagu seletas marksism ja kirjeldas Maslow, äärmiselt olulised, kuid inimesest teevad inimese siiski vaimsed väärtused. Kui aga inimene, annab otsustamisõiguse üle üksnes oma materiaalsele, ihulikule ja meelelisele poolele, käib ta otsekui pea peal – väga ebaloomulikus asendis. Siis asuvad väärtuste asemele huvid ja himud. Sellele orienteerub kogu turg ning probleem pole üksnes selles, kuidas rahuldada tarbijate vajadusi, vaid kuidas neid aina juurde luua.

Kuidas võiks meid ümbritsev keskkond aidata inimest taas jalgadele tõusta, et leida oma vertikaalne mõõde? Vaimne keskkond tähendab kindlasti ka eetilist eluhoiakut, teatud normide ja tabude igapäevast arvestamist, mis loob kindlustunde ja turvalisuse. Kristuse armastuskäsk on suurepärane ideaal: me ei pea kaasinimest lihtsalt sallima, vaid armastama! Samas on Prantsuse filosoof Simone Weil on sõnastanud armastuse ühe salapärasema vormi, teise inimese vastu: "Inimene vaatamata sellele kuidas ta ise on elanud ja mida ta on korda saatnud, soovib südamepõhjas, et talle tehakse head, mitte halba, see soov ongi igas inimeses püha."

Eestigi vajab head ja korras hinge. Väikeriigina, kajab kõik, mis siin kultuuriruumis toimub, vastu väga tugevalt, nii hea kui halb. Vaimne ruum on ka suhtlusruum. Kui uuriv ajakirjandus muutub nõrgaks, kui meedia ei toeta ühishuve ning igapäevaelu, siis me kaotame kompassi, et püsida kahe jalaga oma teerajal.

Kuidas tulla aga toime siis, kui kultuurilist identiteeti on tabanud mitu katkestust ning homogeenne ühiskond on muutunud eklektiliseks ja killustatuks? Kuidas leida ühtsust ja lepitust erinevustes? Kuidas üksteisest aru saada, kui elatakse erinevas info-, keele- ja komberuumis? Ühelt poolt kuuleme juttu, et "erinevus rikastab“, teisalt näeme nii globaalse turumajanduse "nähtamatu käe survel,“ kuid ka ideoloogiliste ja õiguslike vahendite toel kujundatavat kosmopoliitliku ühetaolisust. Mõlemad arengud tekitavad ühiskondlikke pingeid, hirme ja agressiivsust.

Siin ongi meedia roll ja vastutus, vahendada erinevaid vaateid ja lugusid, et võimalikult lai inimestering nendes lugudes end ära tunneks. Et suhelda teistega, tuleb kõigepealt tundma õppida, kes sa ise oled, kuhu kuulud ja mida usud. Vastasel juhul näeme hirmu ja kapituleerumist võõra ees. Vaimne eneseteadlikkus ja eneseväärikus annab julguse omada seisukohta ja seda avalikult kaitsta, aga ka motivatsiooni teist sama tõsisest ja väärikana võtta. Ühise elu mõtestamiseks on võimsaim vahend igapäevane ja uuenev meedia, kui suhtlusruum, kus antakse hinnanguid ja peegeldatakse tagasi meid ümbritsevat sündmustevoogu ja nii kujundatakse me vaimset ruumi.

Kokkuvõtteks: meie vaimne ruum ei ole üksnes gladiaatorite võitlusväli poliitilises vaatemängus, mida orkestreerib mõne huvigrupi meedia-spinn. See on ka ühismõtteid ja tundevälja mõjutav keskkond ja seda ei saa lasta kaaperdada ei majandushuvide ega ka mitte ühe poliitilise jõu poolt. Meedia ja haridussüsteemi võimuses on kujundada sisukat arutelukultuuri ja sellega kasvatada nii poliitikuid ja valijaid.

Eri osapooli ärakuulavast, arutlevast ühisväljast sõltub mitte ainult meie ühiskonna vaimne areng ja heaolu, vaid ka see, kui targa majanduselu me suudame üles ehitada. Sest tarka majandust ei saavutata spinnitud meedia abil manipuleeritavate massidega ja vaigistatud avalikkusega, vaid hariduse, kriitilise mõtlemise, ettevõtliku julgusega ka eksida, ilma hirmuta sattuda häbisse. Seega on vastastikune lugupidamine, eelduseks nii arutlevale demokraatiale, kultuuriloomele kui ka majandusarengule. Kui me ei suuda üksteist väärtustada, siis saeme oksa ja kaotame kõik. See on nagu filmi tegemine, asju vaadetakse mitme nurga pealt ja alles siis sünnib tervik, see on ka demokraatia alus.

Õnneks võime öelda, et ütlus, et "eestlane on teise eestlase parim toit“, ei päde sest, selleks saame liiga tihti teateid inimeste kaastunde ja hoolivuse kohta – kui imekiirelt laekuvad suured summad, kui inimesed aitavad abivajajaid, hoolitsevad ja teevad suuri tegusid ilma suure tähelepanuta. Kui midagi sellist loeme, siis tunneme, et headus pole kadunud meie ühiskonnast, me oleme head.

Ja lõpetuseks: kas pole vaimselt terve ühiskond see, kus suudetakse oma vigu tunnistada, kahetseda ja andeks paluda? Ehk peaksime leina- ja võidupäevade kõrval kehtestama ka ühe üldrahvaliku meeleparanduspäeva – näiteks tuhkapäeva näol?

Egge Kulbok-Lattik on kultuuripoliitika uurija. 

Andres Põder on peapiiskop emeritus. Foto: Postimees/Scanpix

Imbi Paju on kirjanik ja filmitegija. Autor: Daisy Lappard