Kunstiministeeriumi näitusesoovitus: nii Mäetamm kui Pettibon keskenduvad näitusel perekondlikele traumadele ({{commentsTotal}})

Kunstnik Marko Mäetamm presidendi vastuvõttu kaunistanud teostega.
Kunstnik Marko Mäetamm presidendi vastuvõttu kaunistanud teostega. Autor/allikas: Pressimaterjalid

Kunstiministeeriumi hooaja viimase saate näitusesoovitused: Krista Mölder ja Helena Tulve, Marko Mäetamm ja Raymond Pettibon, Tiiu Talvistu ja Ruum.

Kuni 22. juunini on Tallinnas Hobusepea galeriis avatud Krista Mölderi ja Helena Tulve ühisnäitus "SINA / SINA". Näituse pressiteksti algusse lisatud autorite kommentaar lausub: "Kuidas väljendada sõnadega, mida oleme omavahel mõnda aega setitanud. Viimaste nädalatega on enamus "piltidest" taandatud ja toetuspinda on jäänud päris vähe.”

Näitust külastades tuleb möönda, et kirjeldus on ekspositsiooni suhtes pädev, toetuspinda on näitusel tõesti vähe, ainus stabiilne asi on metronoomi tiksumine, mille rütmis kulgeb kahevõitlus autorite vahel. Hõrk ja kompromissitu esteetika muudab näitusekogemuse irriteerivaks ja raskesti hoomatavaks, kuni määrani, et see muutub näituselt lahkudes alateadlikuks paineks, mida võib ilmselt tõlgendada kui pressiteates lubatud ebakindluse miinuste pöördumist plussideks. Ehk teid jääb vaevama küsimus kas see pidigi olema lihtsalt ilus ja kammitsetud kunstinautlemine, või jäin ma millestki ilma? Minu kui kriitiku jaoks lisandub siia veel kihistus, kuidas ma peaksin sellest kirjutama ilma, et ma oleksin sunnitud kasutama institutsionaliseeritud retoorilisi võtteid?

Risti vastupidisele efektile toetub meie oma Marko Mäetamme ja ameeriklase Raymond Pettiboni ühisnäitus Kumus. Mõlema kohta on abstraktsele algallikale ehk kunstikriitilisele pärimusele viidates öeldud, et nad on koomiksilikud - mis tähenduse mõttes võrdub lihtsalt arusaadavad, ent tõenäoliselt mitmetähenduslikud - ja kasutavad ikoonilise potentsiaaliga kujundeid - see tähendab siis nii palju kui, et tunnete ära ja saate aru kes, mis ja tõenäoliselt ka miks on kujutatud.

Ning lõpetuseks keskenduvad mõlemad autorid oma loomingus perekondlikele traumadele - Mäetamm rohkem isiklikele, maailmakodanik Pettibon globaalsetele. Kokkuvõttes saate näituselt kinnitust, et maailmakord ei ole muutunud ja võite väita, et osalesite rahvusvahelise kaaluga popkultuurisündmusel, millele lisab hõrgu intellktuaalsuse kihistuse asjaolu, et see leiab aset institutsionaalse kultuuri templis Kumus. Näitus jääb avatuks 13. septembrini.

Kuskil nende kahe mainitud näituse vahel asub Tiiu Talvistu kureeritud näitus "Ruum minu ümber", mis Tartu Kunstimuuseumis jääb avatuks 28. augustini.

Kaasaegse kunsti peavoolu eksklusiivse suuna kõige populaarsem kujund on ruum. Nii kirjutatakse ülal soovitatud Krista Mölderist järgmiselt: "Tema visuaalselt hõrk fotolooming keskendub inimese ja ruumi vahelistele suhetele. Mölderi fotode ruumikogemus jätkub ka näitusesaalis, muutes kogu ekspositsiooni üheks installatiivseks tervikuks. Inimese puudumine fotodel rõhutab vaataja-kogeja kohalolu näitusesaalis."

See tsitaat on institutsionaliseeritud retoorika musternäide. Ei saa väita, et sel puuduks igasugune sisu, ent kui aus olla, siis nagu kontseptuaalse minimalismi puhul ei ole sageli selge, kas see objekt on teos, osa teosest või juhuslik asi, nii ei ole ka seda kirjeldavate tekstide puhul kunagi kindlust, kas see on kirjutatud konkreetse autori ja teose kirjeldamiseks ja kannab sellisena autori intentsiooni kaudu ka mingit sisulist tähendust või genereeris selle mõni kunstiargoo tekstirobot, millised on internetis laialt levinud. Viimasel juhul on teksti ainus mõte täita institutsionaalset normi, millekohaselt näitust peab saatma tekst.

Paigutudes kirjeldatud konteksti, kus iga teise näituse pressiteade räägib ruumist, tekib Tiiu Talvistu kureeritud museoloogilist näitust "Ruum minu ümber" vaadates tahes tahtmata küsimus, kas tegemist on irooniaga? Siirast isiklikust ja professionaalsest respektist kuraatori ees ei julenud ma Talvistu enese poole taolise küsimusega pöörduda, kuid olles vahetult osalenud näituse installeerimisprotsessis ja lähtudes seletustest, mida Talvistu andis näituse avaekskursioonil, kajastab näitus ilma igasuguste tagamõteteta kodust ruumi ja selle kujutamist Eesti kunstis baltisakslastest tänapäevani.

Nagu Pettiboni ja Mäetamme näitus Kumus on oma kujundeis vahetult sõnumile keskendunud, vastandudes Mölderi ja Tulve eksklusiivsele estetismile, nii on Talvistu ruumikäsitluses kesksel kohal teose kui - ka näituse pressieteates autoriteedina tsiteeritud - Walter Benjamini tähenduses auraatilise entiteedi raamiga piiratud ruum, mis teravalt vastandub kaasaegse kunsti peavoolus levinud ruumikäsitlusele kui galerii ja kunstniku loomingu kooskõlas sündivale installatiivsele tervikule.

Mis ma selle pika ja vastandliku kõrvutamisega öelda tahan, on, et kui kellelgi peaks, nagu minul sageli juhtub, tekkima tunne, et üks või teine kunstikäsitlus on sisutühi ja/või põhjendamatult dominantne, siis tasub meeleparanduseks natuke avaramalt ringi vaadata, mitmekesisus meie iseensest imepisikesel kunstiväljal on üllatavalt suur.

Sisukaid näitusekülastusi soovides Kunstiministeeriumi vastne minister
Indrek Grigor

NB! Kuula kogu Kunstiministeeriumi saadet juuresolevast helifailist.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: