Tõesti juba üheksandat korda Kilingi-Nõmme imemõnusasse suveaeda kutsuv Schilling on oma esimesest tulemisest möödunud kümnendiga saanud aina olulisemaks osaks Eesti muusikasuvest. Schillingust rääkides ei pea enam pikalt seletama, kes käinud pole, on kuulnud ikka.

Samas mõjub Schilling jätkuvalt piisavalt uudse ja värskena, et üheksa tunduks natuke liiga suur number. Proovisin – enamik pakkus vähem. Ning ega publikut, kellele tänavune festival tõesti üheksas oli, eriti palju olla saa, Schilling on külastajate arvu aastatega ülijõudsalt kasvatanud, imekombel samas kaotamata kodusust ja hubasust, mis muusika kõrval on alati olnud Schillingu põhitrumpideks.

Schillingut indie-festivaliks kutsuda tundub liigategemisena, kuigi enamikku esinejatest sinna kategooriasse paigutada ju saaks. Pigem on Schillingu programmil miski oma väga eriline valem, mida päriselt sõnades väljendada ei saa ja parem ongi. See miski seletamatu on Schillingul alati kohal olnud, algusaastate DIY-hõngust tänaseni. Püüdes tänavuse festivali veel lõplikult settimata elamushägu lahti harutada, saab Schillingupäeva eristada ehk kahe tipu abil. Kuigi osa aust tuleb loovutada ehk festivali põhialast välja jäänud künkale püstitatud C-laval vahetult enne esinenud St. Cheatersburgile, suutis õndsa massipikniku jalule ajada Vaiko Epliku ja Eliidi raju rock-kaos.

Pealava programmi poolitanud Eliit oli kui vastukaaluks kuuma suvepäeva idüllile ja eelmiste esinejatele lõõgastavale uimale erakordselt energiline ning pani hetkega seisjad tantsima ja istujad laulma. Pole midagi teha, Vaiko on staar ning esitas oma best-of'i tiitli vääriliselt, tõstes mõnegi ammututtava hiti pea teise žanrisse ning vürtsitades niigi elamusrikast setti "Bohemian Rhapsody" eestikeelse a capella-versiooniga, millest edasi oli publik, kui enne juba mitte, täielikult Eliidi kätes. Nagu Schillingus, on ka Eliidis ikka alles see mingi seletamatu säde, mis kümnenditagustest pöörastest improlaividest tänini alles.

Foto: Allan Amberg

Oleks vist lausa veidi piinlik kirjutada, et Eliit oli päeva parim esineja, õnneks päästis sellest peaaegu-häbist vähemalt siinkirjutaja jaoks õhtu suurim üllataja. Oma süü muidugi, et Taani duo Rangleklodsiga nende varasematel külaskäikudel siiakanti tutvunud pole. Konserveerituna jääb Rangleklods üsna turvaliseks ja vaoshoitud popelektroks, raadiosõbralikuks lausa. Laivis aga raiuti taas ehk veidi rahunenud publiku vaikelu halastamatult tükkideks agressiivse indireiviga, suutes superhästi kõlama panna ka mõned väsimuseni kuuldud klubimuusikaklišeed, mis Rangleklodsi lajatavas laivis kõlasid aga nutika iroonia ja värske eluterve huumorisoone perfektse väljendusena. Viimse detailini lihvitus jäi stuudiosse ning duo helipilt sai sellest juurde tohutu koguse värskust, tabades Schillingu vaba ja sundimatut vaibi täiuslikult.

Eliidi ja Rangleklodsi vahele mahtus Soome bändide topeltesindus Siinai ja Mumrunner. Esimene neist täitis suveaia suurejooneliste kõladega, milles nii kraut- ja post-rocki parimate näidete peegeldusi kui midagi täiesti oma. Oma uusimal kauamängival supermarketi külastamise kogemust muusikasse valav Siinai kõlas Nõmmes düstoopilise liftimuusikana, järgmisel hetkel kui pingeline heliriba lõputule plahvatusele, igas sekundis aga kui täpselt see, mida pärast Eliidi mürglit vaja.

Soome minifestival jätkus samuti minevikuhõngulise helimüürina, milles nii postpunki, uneluspoppi kui shoegaze’i. Parimas mõttes kaootiline ja aeglaselt plahvatav, kõlas Mumrunner Siinaiga kenasti kokku, Eplik ja Rangleklods raamideks ning siin oligi tänavuse Schillingu tõeliselt nauditav süda.

Foto: Zbanski

Kui sellest keskpunktist päeva poole kõlanu jäi kohati tõesti pisut igavaks (rootslaste Simian Ghost või Würffeli liialt turvaline raadiopop) või hajus lihtsalt nõlvale kaootiliselt laiali (Chungin Han Minjujui & St Cheatersburg), siis ööpoolsed kaks lõpuesinejat pidid leppima õnnetu olukorraga, milleks on esinemine pärast Rangleklodsi (see on ausalt viimane kord siin seda nime mainida). Iževski-Peterburgi laivelektroonikud D-Pulse olid siiski olukorra kõrgusel. Korraga tuttava ja tundmatuna kõlav elektroonikakombo pakkis endasse kübemeid Kraftwerkist ja Jean Michel Jarrest, Ladytronist ja Airist, ...st ja ...st. Ning siin tuli juba kindlasti ka bändi näha, mitte kaugusest kuulda, pulseerivad helid said kamaluga hoogu juurde bändiliikmete kontsentreeritud lavaenergiast ja LED-visuaalidest.

Peaking Lightsi asendav sooloprojekt Peaking Lights Acid Test õhtu lõpuesinejana jäi mõningatest pärlitest hoolimata paraku veidi nõrgemaks. Peaking Lightsi liider Aaron Coyes disco-dub-instrumentaalversioonidega bändi põhihittidest oli paraku rohkem taustamuusika viimaste piknikutekkide kokkupakkimisele kui tõeliselt tabav finaal. Mitte päris Peaking Lights karaoke, lood on siiski üpris uuendatud ja efektitatud, Coyes mõjus oma Euroopa-tuuri avaesinemisel aga kohmetuna, saavutades tõelise energia alles lõpulugudeks ja publiku tugevalt hõrenenud ridadeks. Mitteametlik osa Schillingust jätkus low-key-versiooniga juba traditsiooniks saanud järvekaldapidudest ja Balearicsunday hommikupeoga kunagise Järve õlleka keskmise elutoa mõõtu hoovis. Ja muidugi kõikjal Kilingi-Nõmme keskuses.

Schilling on üheksandaks korraks kasvanud algusaastate hästihoitud saladusest üheks olulisimaks suvefestivaliks Eestis. Esinejate hulgas on rohkem maailmanimesid, vähem kunagisi veidraid pärle, mille taga geograafiliseks tunnuseks näiteks Guinea-Burkina Faso-Soome. Festivalipäevad kestavad kauem, ametlik järelpidu Nõmme klubis on asendunud mitteametlikega seal, kuhu parajasti minna tahetakse. Aga see on ikka sama Schilling ja esinegu, kes parajasti esineb, Schillingu tõeline peaesineja on alati publik koos ainulaadselt mõnusa ja üdini sõbraliku õhkkonnaga, mida päris täpselt korrata või kopeerida ei ole suutnud ükski uuem festival, mida vast kõiki Schilling rohkem või vähem, ühel või teisel moel mõjutanud on.

Pidage ainult meeles: omad käivad Kilingi-Nõmmes, -Nõmmel käivad turistid.

Vaadake Schillingu galeriid.