Liina Viira: töö iseenesest on suhtlemine ({{commentsTotal}})

Võiks arvata, et iga moelooja unistus on Milano või London. Liina Viira võttis aga hoopis kätte ja põrutas pooleks aastaks Aafrikasse. Vabatahtlikuks, edendama sealset loomemajandust. Kõlab jaburalt? Uurime, mida ta seal tegi ning millised on edasised plaanid.

Liina Viira ilmus Eesti moemaastikule aastal 2006 „musta hobusena”, kui ta saavutas moekonkursil SuperNoova vanemas kategoorias kolmanda koha. Meie moepildis täiesti tundmatu nime taga oli Rootsis sündinud ja üles kasvanud ning ka seal moodi õppinud disainer, kes on nüüdseks tuntuks saanud oma Eesti etnost inspireeritud ägedate kudumikollektsioonidega ja poega Tallinna Vanalinnas, mille aknal on „kampsunis” jalgratas ja taamalt paistava funky'd rahvariidemustrilised kudumid.

Millalgi eelmisel sügisel ilmusid sinu Facebooki kontole ühtäkki Aafrika pildid. Paljudele fännidele tuli see suure üllatusena. Kuidas ja miks sa sinna sattusid?

See käiski väga kähku. Eelmisel suvel kuulutas Mondo – Eesti organisatsioon, kes tegeleb maailma hariduse- ja arengukoostööga ning vabatahtlikega – et nad otsivad professionaalseks nõustajaks disainerit, kellel on tootmiskogemus, kes jagab käsitööd ja kes võiks minna Aafrikasse tootearendusega tegelema. Kui lugesin seda kirjeldust, siis oli selge, et nad tahavad mind. Alguses oli jutt kolmest kuust, lõpuks kujunes see pooleks aastaks.

Osalesin neljas projekti kahes riigis – Ugandas ja Keenias. Ugandas olin ühe ratastoolides naiste grupiga, kes teevad ägedat käsitööd. Nendega avasime poe, minu töö oli paljuski arendada tooteid nii, et neid saaks tiražeerida ja et kvaliteet oleks võimalikult ühtlane. Aitasin neil leida ka edasimüüjaid. Nad oskasid ilusasti õmmelda, aga tööd oli vaja efektiivsemaks muuta ja süsteem luua.

Kuidas on võimalik midagi arendada niivõrd teistsuguses kultuurikeskkonnas?

Naised olid tublid, kuigi meil olid ka omad ebakõlad, mille kaudu sain aru, et mina olen nii ühest ja nemad teisest ühiskonnast. Näiteks jõulude ajal, kui oli vaja pood avada, siis olid naised kadunud – kõik olid hakanud peredele jõulukooke küpsetama. Aafrikas kestavad jõulud kuu aega, see on nende jaoks suur asi.

Siis olin küll natuke pettunud. Samal hetkel, kui olin selle mõtte mõelnud, sain aru, et kui on võimalik veeta jõule perekonnaga ja sa valid selle asemel töö, siis on mul endal prioriteedid paigast ära. Miks on kohustused, mida oleme endale ise loonud, tähtsamad, kui päris elu?

Seal on prioriteedid teised, ja vahel arvan, et see on õigem. Samas nad saavad väga hästi aru, mis on reaalne kohustus, mis sa pead täitma, ja mis on see, millega võib mängida. Tellisime Mondoga üsna suure hulga asju - mina ei olnud enam seal, kui nad neid ette valmistasid. Neile oli ka tähtaeg antud. Saabusin nädal varem, kui kokkulepitud aeg, ja neil oli kõik valmis.

Nad saavad oma tööga väga hästi hakkama, minu ülesanne oli teist perspektiivi lisada. Aga alguses kuulasin ainult neid, et saada aru, mis olukorras on nemad. Üritasin mõista kohalikke süsteeme ja seda, kuidas seal kõige paremini toime tulla.

Kas need naised olid juba enne sinu tulekut kuidagi organiseerunud?

Nad tegutsevad Kampala füüsiliste puuetega laste koolis, kus nad on kunagi ka ise käinud ning praegu töötavad samas käsitööõpetajatena. Kõik see toimus Kampalas, mis on Uganda pealinn, üsna kesklinnas.

Kas see on riigikool?

Ma ei tea täpselt. Arvan, et need koolid on kõik erakoolid. Kui tahad last kooli viia, siis see maksab. Ja sa ei tohi kooli minna, kui sul ei ole koolivormi. Suur osa laste haridusele tehtud annetustest kulubki koolivormidele. Tundub veider, et just sellele on vaja niipalju rõhuda, aga nii on.

Need vormid on jube halva kvaliteediga, ja seal pole igaühel on õmblusmasinat, millega neid ruttu parandada. Õmblusmasin on suur luksusasi, kui sul see on, siis sul on juba ka oma äri.

Ja mis oli teine Uganda projekt?

Kampalast väljas tegelesin noortega, kellel olid väiksemad vaimsed puuded. Seal oli peamine probleem, et koolis oli väga vähe õpetajaid. Nemad tegid ka käsitööd, peamiselt palmilehtedest punutisi, minu ülesanne oli seda võimalikult palju edasi arendada.

Palju kasutati taaskasutatud või looduslikke materjale, tehti näiteks ubadest pärlikeid. See on internaatkool, kus lapsed ka elavad ning tegelevad tasapisi põllumajandusega, aitasin kaasa ka sellele, et neid saadusi saaks müüa ja noored saaks endale sissetulekuallika.

Kas ka puuetega inimestei eest kannab seal erasektor hoolt?

Jaa, nii ma aru sain.

Kas saite inglise keelega hakkama?

Jaa, noored räägivad inglise keelt väga hästi, kuigi vanem põlvkond ja need, kes pole koolis käinud, seda eriti ei oska. Õppisin alguses ka natuke kõige algelisemat luganda keelt.

Töö iseenesest on suhtlemine. Kui koos mingit asja valmistada, siis juba sellest tekib äge dialoog. Tegin sama asja Eestis läbi, kui alustasin oma kudumitega. Ma ei tundnud siin mitte kedagi. Leidsin mõned naised, kes olid nõus mind õpetama ja kelle peal sain oma ideid testida. Aafrikas toimus see samamoodi – läbi koostegemise.

Muidugi oli mul seal vaja ka ennast tõestada, mis on normaalne. Meil Eestis käivad ka igasugused koolitajad, vahel märkad, et need targad ei olegi nii targad, ja vahel märkad, et sealt on midagi võtta. Aga kui üks valge naine oskab juba kohalikku palmilehepunutist teha, siis on kõik korras ja sind aidatakse hea meelega. Samuti vastupidi, ega kõik mu abi ei tahtnudki. Aga kellel oli huvi, neid ma aitasin väga hea meelega.

Ma ei arva, et olen eriliselt tark, aga neil on lihtsalt infonälg. Siin on tavaline, et kui tahad mingist valdkonnast esmast informatsiooni, siis sa googeldad. Aga seal seda ei ole.

Seal ei ole siis internetti?

Internet on, aga selleks on vaja arvutit, ja see maksab, see ei ole igapäevane. Kohati tundsin end nagu tarkvara: küsige minu käest, kui mina ei tea, siis ma uurin välja. Istusime palju minu arvuti taga, näitasin neile, kust võib informatsiooni ja inspiratsiooni saada.

Kus ja millistes tingimustes sa elasid?

Kui Ugandas olin, siis elasin ühes külalistemajas, kus olid ka vabatahtlikud teistest organisatsioonidest ja riikidest. See asus äärelinnas, üsna vaeses rajoonis, ja mulle täitsa meeldis, et sain elada koos kohalikega.
Tõsi, meie maja ümber oli müür, natuke kõrgem kui teistel, sest juhtus, et varastati. See jääb ju kohe silma, kui on 15 valget inimest ühes majas, arvatakse, et seal on asju, mida varastada, ja kindlasti on ka.

Aga enamus meie igapäevastest tegevustest toimus koos kohalikega, ma ei käinud supermarketis, vaid mul oli oma köögiviljaproua ja väike nurgapood, kust sain piima ja muud vajalikku. Veidral kombel kohvi väikestes poodides ei olnud, kuigi nii Uganda kui Keenia on väga tuntud just kohvi poolest. Kohvi järele tuli minna supermarketisse. Kampala kesklinnas on olemas kaubakeskus, kust saab isegi juustu osta.

Mida ugandalased peamiselt söövad?

Igasuguseid tärklist täis asju, bataadid, rohelised banaanid, mida keedetakse ja nende lemmiktoit on ugali või posho, maisijahust keedetud tihe puder. Kõik, mis sisaldab palju kaloreid, et kõht saaks täis. Liha süüakse ka, aga see on luksus.

Kas teie külalistemaja oli sarnane keskmisele linnakorterile?

Meil oli külmkapp, seda kõigil ei ole. Aga elekter läheb ühtelugu ära, nii et mis sa selle külmkapiga ikka teed. Duššiks oli paagitäis vett, mis sai tihti otsa. Tualett tähendas väljas asuvaid latriine – augud maa sees. Kõik oli hästi.

Elamisega vedas, sest mul oli teistmoodi töö, kui teistel vabatahtlikel. Kogu aeg oli vaja midagi valmistada ja tekkis igasugust kola. Selleks sain eraldi toa ja koridori sain stuudioks teha. Seega sain ka üksinda olla - olin enamikust teistest vabatahtlikest vanem ja poleks viitsinud niipalju suhelda, kui 20tes noored. Kui sul on vaja midagi luua, siis on mõnus, kui saad üksinda nokitseda.

Ja millega sa tegelesid Keenias?

Seal on naistegrupid, kes kuuluvad ühe kohaliku organisatsiooni alla, mille nimi on WEFOCO (Western Focus Organisation). Neis gruppides luuakse ühistuid, kasvatakse maisi, inkubeeritakse tibusid ja tehakse natuke ka käsitööd. Minu ülesanne oli saada ülevaade, mis käsitööd nad teevad, kas midagi saaks siin või kohalikul turul müüa.

Seal sai alguse koolivormi projekt, mida nüüd läheb jätkama Kalle Aasamäe. Koolid tellivad tavaliselt vormid ühe tegija käest tervele koolile. Mina võtsin ühe naise endale töödejuhatajaks, temaga koos töötasime välja koolivormid ja pidasime läbirääkimisi kõigi keskkoolidega lähirajoonis. Kõik olid heas mõttes üllatunud, et on olemas kohalik tegija, sest tavaliselt peavad nad tellima vorme mujalt ja kvaliteet ei ole väga hea. Mina tegin eeltööd, sügisel kuulutatakse kuulutatakse välja hange. Eesmärk on, et selle küla naised saaks valmistada vormid mõnedele koolidele, see ongi Kalle sealne missioon.

Esialgu tuleb ette võtta pigem vähem. Teeks selle töö korralikult ära, siis saab garanteerida midagi järgmiseks aastaks ja planeerida kasvu. Kui sul on tööd pakkuda, siis leiad kindlasti ka tegijaid, sest sealsetel inimestel ei ole enamasti püsitööd, nad elavad muud elu - kasvatavad oma vilja ja lapsi - ja kui tulevad tööotsad, siis nad on nõus kaasa lööma.

Seal on ilmselt ka üsna suur ühiskonna varaline kihistumine?

Seda oli kõige rohkem Nairobis näha. Seal ma töötasin slummis, kus on tohutu vaesus. Inimesed elavad prügimäel, vesi on must, haigused levivad. Riiki sealne olukord ei huvita, ollakse harjunud, et inimesed elavad prügimäel. Kuid on üks organisatsioon, kes tegeleb slummi koristamise projektiga. Nad on tekitanud prügikorjamise punktid, sorteerivad seda ja taaskasutavad, ka näiteks käsitöös. Kõige ägedamad on rehvidest tehtud asjad, seda ma tahan hakata ka Eestis tegema. Näiteks mul on sealt ostetud rehvidest taldadega kingad, millega ma palju käin – see materjal ei kulu mitte kunagi.

Raha, mida nad projekti kaudu saavad, läheb esiteks tegijatele, ja mis jääb organisatsioonile, selle eest saadetakse tegijate lapsed kooli. Mis tähendab, et järgmine generatsioon on natuke haritum.

Slummist sai matatoga – see on väike buss, kuhu trügitakse sisse palju inimesi ja kus mängib valju muusika - paari minutiga kaubanduskeskusse. Kohalikud ei tohtinud sinna siseneda. Mustanahalistest käisid seal ainult need, kes tulid kallites maasturites, mis ka vaadati läbi, et kas pomme ei ole. Ja siis sa istud seal ja jood cappuccinot, mis maksab kolm eurot, ja kolm minutit tagasi sa olid kohas, kus ükski inimene ei tea, mis asi cappuccino on.

Valgenahalisi elas ja tegutses seal peale sinu ilmselt teisigi?

Kaubanduskeskuses võis neid näha. Seal jonnisid valged lapsed: ei taha friikartuleid, tahan pitsat! Ma polnud kuude kaupa näinud, et lapsed niimoodi karjuks.

Kas Aafrika lapsed ei jonni üldse?

Mul lapsi küll veel ei ole, aga on selline tunne, et me hellitame oma lapsed ära. Me oleme ju ise tekitanud oma lastele probleeme, näiteks, et sa oled siis õnnetu, kui sa friikartuleid sööd, sest sa tead, et on ka pitsa olemas. Kohalikud olid kogu aeg rõõmsad. Kõik on hästi niikaua, kui kõht on täis ja sul on mingi pulk, millega mängida. See tundub väga normaalne.

Eestis on olukord veel üsna hea, võrreldes näiteks Rootsiga, kus kõik su ümber on tehislik. See ongi elu – üheksast viieni töö, nädalavahetuse ainuke rõõm on minna kaubanduskeskusse ja osta veel rohkem kräppi.

Kas sa Ugandas ja Keenias puutusid kokku ka sõdade ja rahutustega?

Keenial on põhjas ühine piir Somaaliaga. Oli kuulda, et konflikte on, aga see tundus nii kaugel, riigi teises otsas.

Teame, et Keenias on kristlaste ja moslemite konflikt. Mina nägin, et moslemid ja kristlased said omavahel väga hästi läbi. Nad on nii kaua koos elanud. Küsisin ka selle kohta, vastati, et jumal on ju üks!

Nende jaoks on usk üldse väga oluline, igal pool reklaamitakse, et Jumal armastab sind! Kui jumal on nii püha, kas teda on siis vaja igale poole kritseldada? Mina ei ole ise üldse usklik, ega ma seda seal väga ei öelnud.

Käisime ühes ülikoolis, kus kohtusin omavanuste inimestega, kes olid küll usklikud, aga nendega sai normaalselt dialoogi pidada. Nad lihtsalt ei saanud aru, et kui ma ei usu jumalat, kes siis ütleb mulle, mis on õige ja mis on vale. Minu meelest see ongi kõige ehmatavam usu juures, et justkui keegi teine peaks sulle ütlema, mis on õige ja mis vale, et see ei ole su enda vastutus.

Neid üllatas kindlasti ka see, et ma olen 35 aastat vana ja mul ei ole lapsi. Kui mu mees sinna ilmus, siis see andis neile lootust, et kõik pole veel kadunud. Siis ma seletasin, et meil on see ühtpidi nihkes - pole normaalne, kui oled 35 ja saad esimese lapse, samas ka see mitte, kui saad esimese lapse 13-aastaselt. Siin on kindlasti mingi normaalsem kesktee.

Seal tehakse palju lapsi sellepärast, et see on elukindlustus, kes muidu sinu eest vanaduses hoolitseb. Ja teiseks, ega seal ei ole kõiki kaitsevahendeid olemas ega seda haridust, kuidas üldse need asjad käivad.

Milline üldse tundus sealne naiste olukord olevat?

Naistel on Aafrikas küll raske, aga samas on nad väga kesksel kohal. Ei ole nii, et naised istuvad kodus, nagu Araabia riikides. Paljud asjad käivad naiste ümber, naised võivad äri teha, naised võivad kõva häälega rääkida – naised on nagu tõelised naised, nii moslemid kui kristlased.

On ka mitmenaisepidamist, aga tundub, et see on muutumas, nagu ka see, et tänapäeval võib lahutada. Nägin neid, kes on lahku läinud, võtnud lapsed kaasa, leidnud uue mehe ja elu läheb edasi.

Küsisin paljude naiste käest, kellega ma töötasin, et kas nad abiellusid armastusest ja kuidas see kõik toimus. Suurem osa ütlesid, et nad ise valisid mehe, ja seda isegi siis, kui üks oli moslem ja teine kristlane. Kuigi perekonnale see ei sobinud, aga see oli naise valik ja see on võimalik.

Kas lähed kunagi sinna tagasi?

Enne seda reisi tundus Aafrika nii kaugel, praegu tundub, et läheks iga kell. Tahaks Aafrikat üldisemalt näha, aga need kohad, kus olin, said nii armsaks, et tahaks teada, kuidas need inimesed elavad ja kuidas need tööd on arenenud.

Mul on seal kaks väga head sõbrannat, keda tahaks siia külla kutsuda, et nad saaksid kogeda, kust mina tulen, kuidas kusagil mujal elu on.

Kas vastab tõele, et lähed nüüd üle pika aja taas palgatööle?

Jah, alustan sügisel tööd Wendres, mis on üks Eesti suuremaid tekstiilitööstusi ning mille peamised tegevused toimuvad mu kodulinnas Pärnus.

Tegemist on suurettevõttega, aga mulle on südamelähedane nende ärieetika. Wendre toodab allhankena (private label) suurtele kettidele nagu IKEA ja JYSK, aga oma kaubamärk on alles loomisel. Sellega ma hakkangi arendusosakonnas tegelema.

Wendres saan tööle panna kõik oma kogemused, mis ma veel Rootsis elades omandasin, täites erinevaid rolle H&M-is.

Kas pole ohtu, et su oma ettevõte sedaviisi unarusse jääb?

Nüüdseks olen sellega piisavalt kaua tegelenud ja tunnen, et loovtegevus on asi, mida saan teha, kui olen vaba. Ja nüüd on mul ka inimesed, keshoolitsevad muude asjade eest.

Tootmise poolt me oleme kogu aeg sisse ostnud, aga need asjad jooksevad nüüd ka libedamalt. Edasimüüjatega ei tegele samuti enam mina, kuigi mul on muidugi kõigest ülevaade.

Käsil on ka uus tootearendus. Olen meie tootmisjääke esimesest hetkest kogunud, ise ei teagi, miks, aga sel suvel oleme proovinud teha villavatiini. Eesmärk on, et meie ettevõttes ei tekikski tootmisjääke. Kuigi see mõte on mul alati olnud, käivitus tegevus paljuski Aafrika reisist. See oli esimene asi, millega hakkasin tegelema, kui koju tulin.

Oma firma asjad on ikka kõik sinu disainitud? Disainereid sa ei ole veel palganud?

Jaa, sellest ei loobu ma kunagi. See ei ole võimalik.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: