Pixar on suutnud vaatajal suu lahti üllatada juba alates esimestest teosest. 1995. aastal esimene "Lelulugu" tuli kui kõige esimene täispikk arvutianimatsioon, luues sellega täiesti uue filmižanri. "WALL-E" ja "Up" pakkusid lastele suunatud filmide kohta ootamatult täiskasvanulikke lugusid, kus kinosaalis nutsid laste asemel pigem kaasas olnud vanemad. Kindlasti on palju inimesi, kes leiavad, et miks üldse animatsioonidest rääkida kui kultuurist ning miks ilmub siin kultuuriportaalis arvustus sellisele kergele filmile, kuid see arvamus on täiesti vale - Pixari filmid on pea kõik (kui välja arvata paar frantsiisiks keeratud järjefilmi) kriitikute suure kiituse osaliseks saanud ning alati on need jõudnud ka aastalõpu parimate filmide edetabelitesse.

Sel korral on Pete Docter (kes kirjutanud nii "Leluloo", "Üles" kui ka "WALL-E") ette võtnud täiesti hullumeelse loo ning viinud animatsioonidele omase originaalsete ja veidrate käsitluste mõtteviisi täiesti uuele tasemele. Kui oleme harjunud, et näeme Pixari animatsioonides tihtipeale ootamatuid tegelasi, kellele on antud inimlikud omadused ning emotsioonid - olgu selleks siis autod, mänguasjad või putukad - siis nüüd on asi otsekui paradoksaalne. Film räägib viiest karvasest ja nunnust tegelasest, kes elavad inimese peas: need on Rõõm, Kurbus, Viha, Hirm ning Vastikus. Kõigi inimeste peas on need viis tegelast olemas, aga igal isikul on nad veidi erinevad. Seega, emotsioonidel on emotsioonid?

Kui käisid esimesed kõlakad sellisest filmist, pidasin ma seda veidi totraks. Praegusel hetkel leian ma aga, et tegu on Pixari emotsionaalselt kõige tugevamini laetud looga, mis toimib meeletult mitmel tasandil, pakkudes lastele ning täiskasvanutele mõlemile rõõmu ja pisaraid. Lapse jaoks, kes kinos suure õhinaga popkornikarbi taga seda filmi vaatab, on see film justkui roadtrip - armsad värvilised tegelased rändavad läbi peategelaseks olema Riley alateadvuse (mis ei ole mingisugune igav paik, vaid värviline, täis igasugu takistusi ning ootamatuid asutusi) ning kohtuvad seal erinevaid toredaid rõõmsameelseid tegelasi. Vanemate-täiskasvanute jaoks on see aga kohati isegi piinlik peeglissevaade, mis näitab täpselt seda, mis toimub meie kõigi peades ning kuidas me laseme igapäevaste probleemide tõttu Kurbuse ning Hirmu liialt võidule.

Miks ma kirjutan Kurbus ja Hirm suure tähega? See film muutis ka minu mõtteviisi veidi ning ma tõepoolest kujutan veel praegugi, kui filmi nägemisest on juba nädal möödas, endale ette, et minu peaks elavadki väikesed armsad elukad, kes juhtimispuldi taga minu emotsioone kontrollivad. Nad on omaette isiksused, kelle tegudest meie olemus sõltub - tundub ehk täiesti lameda ning banaalse mõttena, kuid mingisugune lapsik osa minust usub seda. Ma ei ole religioosne inimene, kuid ehk võiks seda Pete Docteri välja toodud ideed ja kontseptsiooni pidada uueks religiooniks - liituksin võib-olla isegi nendega.

Sõnadest jääb aga kohati puudu, et kirjeldada, mil moel see lugu vaatajat kõnetab - see on ühe korraga nii valus coming-of-age lugu, õudne ning külmajudinaid tekitav lugu masendusest ning depressioonist ning õhku ahmima panev jutustus sellest, kuidas kõik hea ei sünni ainult õnnest ja rõõmust. Ka kõik teised tunded on olulised inimese isiksuse kujunemise juures. Ei tundu selle kirjelduse järel ehk kõige rõõmsameelsem lugu, kuid naerda saab ikkagi hämmastavalt palju, kasvõi näiteks selle üle, et tõepoolest, meeste mõtteis tiirleb naiste jutu kuulamise asemel tihtipeale hoopiski jalgpall ning naised kujutavad enda meest vaadates silme ette kuuma Brasiili helikopteripilooti.

Huvitava karakterina paistis filmis silma ka alateadvuses igavusest ringi kooserdav Riley kujuteldav sõber Bing Bong, kes võitles tugevalt selle nimel, et mitte olla unustatud. Ta üritas kõigest väest jõuda kuidagi tüdruku mälestustesse tagasi, kuid tüdruk oli suuremaks kasvamas ning ei tundnud enam nii suurt huvi suure eluka vastu, kes on segu defliinist, suhruvatist ning kassist. Big Bong oli suurepärane kirjeldus sellest, kuivõrd veidralt võib toimida ühe noore inimese mõistus ning mil viisil see muutub läbi aastate. Ja need inimesed peavad olema täiesti ilma südameta, kes selle nunnu eluka saatuse peale pisarat ei poetanud.

Kui ma üldse midagi kritikat teeksin, siis ainus asi oli see, et ma oleksin veel rohkem tahtnud näha neid nö "ajutöölisi", kellega meenusid mulle kohe Roald Dahli kultusteosest "Charlie ja Šokolaadivabrik" pärit oompa-loompad. Nad olid mõne hetke kaadris, kuid nende eluolu tundus olevat tohutult paeluv - kes nad on, mis nad teevad ja kuidas nad enda aega veedavad. Tegelikult on see aga vaid tühine tähenärimine ning see on film, mida peaks igaüks meist vaatama, sest Pixar on saanud hakkama vägagi lihtsas vormis täiesti hämmastava psühholoogilise suurteosega, mis paneb pea igale ühele meist pähe mõtte: "Aga kas ma olen ka tõesti selline?". Varuge kindlasti pakkide kaupa salvrätikuid kaasa, sest pisaratest tõenäoliselt pääsu ei ole - meenub, kuidas minu seljataga istuv väike tüdruk küsis ühel hetkel seansi ajal enda sõbrannalt "Nutad ka vä". Ilmselt tegi Rõõm Kurbusega vägevat koostööd!

Filmile eelnes ka Pixarile omaselt lühianimatsioon "Laava", mis Koit Toome ning Kristel Aaslaidi laulu saatel rääkis meeletult armsa loo üksildusest ning sisemisest energiast - lisaks ärge lahkuge ka kohe tiitrite algamise peale, sest tiitrite jooksul näidatavad klipid erinevatest emotsioonide viisikutest on täielik pärl!