Arvustus. Mac DeMarco kui vana sõber ({{commentsTotal}})

Mac DeMarco
Mac DeMarco Autor/allikas: Facebook

Uus album
Mac DeMarco
"Another One" (Captured Tracks)
8/10

"6802 Bayfield Ave, Arverne, New York - tulge läbi, pakun teile tassi kohvi," ütleb Mac DeMarco vaid mõned sekundid enne enda neljanda albumi "Another Love" lõppemist. See kirjeldab väga hästi seda, milline muusik ta on. Justkui selline vana klassivend, keda sa pole juba mitu aastat näinud ja avastad, et ta on muusikat tegema hakanud. Ja kui ta sulle seda muusikat mängib, siis sulle meenuvad kõik vanad head ajad. Koos rattaga ringisõitmised, tühja passimisega täidetud suvepäevad, ühiselt tehtud lollused, tüdrukud kellele tänaval järgi vaadatud. Ning sa lähedki talle külla kohvi jooma, sest ta on su sõber. Meenutate koos ja tundub, nagu see kõik oleks olnud eile.

Mac DeMarco on justkui versioon Ariel Pinkist, kust on ära võetud meeletu ambitsioonikus ja orkestreeritus, ent alles on jäetud samasugune energia ja sõbralik olemus - kui DeMarco kutsub kuulajaid kohvile, siis Ariel tegi samamoodi rõõmsal meelel juunis Noblessneri valukoja ees koos publikuga suitsu. Kusagil taustal kajab ammune psühedeelia, õrnalt annavad saundile oma maiku juurde americana ja blues. Kui Ariel Pink keerab selle kõik läbi mingi veidra vaatevinkli suurteoseks, siis DeMarco't see ei huvita. Ta teeb seda kõike vaikselt ja tasaselt, pannes kuulaja pigem mõttele: "Kas tõesti see plaat ilmus praegu, aastal 2015?".

Neid mõjutusi on tegelikult iga plaadiga vähemaks jäänud. Kui Mac DeMarco kolmandal plaadil "Salad Days" oli kuuekümnendate psühedeeliat ja huilgamist rohkem, siis nüüd on see veelgi enam lahtunud. Seda võib aimata ja tunda, aga praeguseks on see pöördunud nostalgiaks. Muusika, mis ei ürita olla midagi, kuuluda kuhugi, vaid kogu ambitsioon ongi nostalgias. Ja see on nii vaimustav - sünt, mida kuuleb "Another One'is" (vaata videot altpoolt), toob ka mitmekümnendal kuulamisel veel külmavärinad peale. Või siis kitarr, mis vaikselt kajades loos "A Heart Like Hers" kummitab. Meenub kohati Tame Impala viimane album "Currents", kus nad olid samamoodi loobunud ambitsioonist olla psühedeelia ja kuuluda kuskile, vaid keerasid need saundid enda kasuks. Sama teeb DeMarco siin.

See sama sündikäik tuleb uuesti sisse loos "Without Me" - see on vahepeal kasvanud, see on palju kõrgem ja kõlab teisiti, aga see tekitab olukorra, kus panen uuesti plaadi nimiloo käima. Nostalgia ka plaadisiseselt. See on ikka uskumatult ilus muusika ja mitte selline totter ja labane, kommertslik ilu, mida näeme tänapäevases laiatarbe-poppmuusikas - see on aus, vaikselt kõrvasosistav ning paitav ilu. Selline, millele mõtled heldimusega tagasi veel ka nädalaid hiljem ja paned plaadi uuesti hea tujuga peale. Kahju, et see kaheksalooline album vaid üürikesed 23 minutit kestab. Kuid siis võib vähemalt kindel olla, et selle kõige ilusa keskel ei hakka igav.

PS! Kuulake albumi viimast lugu "My House by the Water" ja vaadake kõrvale Google Mapsist, kus Mac DeMarco elab - ei ole raske ette kujutada, kuidas ta selle loo seal valmis mõelnud-kirjutanud on!



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: