Arvustus. Mac DeMarco slacker-tapeet
Mac DeMarco
"Here Comes the Cowboy"
Mac's Record Label, 2019
6/10
Pärast Mac DeMarco selge fookusega ja magusalt melanhoolset eelmist albumit "This Old Dog" mõjub "Here Comes the Cowboy" ootamatult jõuetu ettevõtmisena, mille autor on vana tuttava rea ajamisest väsinud ning ei suuda kanda kuulajat ühegi lõpuni kristalliseeritud ideeni, sest pole justkui isegi nende leidmisest piisavalt huvitatud.
"Here Comes the Cowboy", mis on DeMarco esimene isikliku plaadifirma alt välja antud album, on ühtlasi ka tema kuues stuudioalbum. See on arvestatav virn loomingut, et hakata rääkima ühe ringi täissaamisest, teatud küpsuse saavutamisest, mis võib-olla Demarco-suguse – end mitte liiga tõsiselt võtva manboy jaoks – ei ole midagi soovitavat, kuid nagu eelmine plaat näitas, siis paratamatu asjade käik.
Samas ilmneb, et mainitud künnise ületamine on osutunud mehele kontimurdvaks ja pelgast kitarriplõnnimisest ning ümaratest laulutekstidest polegi DeMarco jaksanud omi ideid väga kaugemale arendada. Ka need üksikud palad, millel veidi rohkem ilmet, sarnanevad pigem mõttevisanditele, millel pole värve, millega end nähtavaks teha ega küljes konkse, millesse kinni jääda.
Tuleb meelde tuletada, et DeMarco on varasemalt vaadanud küllaltki julgelt väljapoole oma tavapärastest slacker indie raamidest. Kahel eelmisel albumil – juba mainitud ja 2017. aastal ilmunud "This Old Dog'il" ja 2014. aastal DeMarco karjäärile eriti hea hoo andnud "Salad Days'il" – kohtas mitmeid elektrooniliste helidega üle ujutatud psühhotroopseid palasid. Mõne sellise puudumine annab uuel albumil tunda.
"Here Comes the Cowboy" koht pole kindlasti ajaloo prügikastis, küll aga jätab see albumi edenedes liiga sageli kuulaja äraootavale seisukohale. Sellest ei rullu lahti midagi muud peale üsna näotu tapeedi, millesarnane passinuks ehk ainult hilisel nõukogude ajal mõne eestlase koju sektsioonkapi taustale.
Toimetaja: Merit Maarits