Peeter Ulase (1934–2008) koht 20. sajandi teise poole eesti graafikas on võrreldav Eduard Wiiralti omaga 20. sajandi algupoolel. Kuigi ta hindas kõrgelt Wiiraltit, oli Ulasele lähedasem Kristjan Raud, tema ekspressiivne, kõigest üleliigsest puhastatud ideekunst, millel juured sügaval rahva vaimulaadis ja põhjamaises looduses.

Tema looming on pälvinud nii Kristjan Raua nimelise aastapreemia (1982) kui ka Eduard Wiiralti preemia elutöö eest (2004), samuti peaauhinna Tallinna I Graafikatriennaalil (1968).

Alates ERKI lõpetamisest 1959. aastal äratas ta tähelepanu eeskätt estampidega, milles tehniliste võimaluste meisterlik kasutamine ühendub võimsa, nii loodusest, kaasaegsest kunstist, moodsast tsivilisatsioonist kui ka ümbritsevast elust inspireeritud kujundliku fantaasiaga. Viimane avaldub eriti vahetult joonistustes, mida ta on teinud kõigil loomejärkudel, jättes 1980. aastate teisel poolel ja 1990. aastate algupoolel estambi peaaegu täiesti kõrvale.

1989. aastal osales ta sürrealistide rühmituse Para’89 asutamises, mis tulenes ootuspäraselt tema kujutluspiltide iseloomust ja emotsionaalsest veenvusest. Sürrealistliku tunnetuse pitserit kannab ka tema hilisem estambilooming, mis naaseb pärast 1960. aastate teist poolt ja 1980. aastate algust uuel ringil abstraktsiooni juurde.

Ulase 1960.–1970. aastate estambikunsti süvaanalüüsi andis Boris Bernstein 1980. aastal ilmunud monograafias. Nüüdseks oli küpsenud vajadus kogu loomingut hõlmava ülevaate järele, kaasa arvatud joonistus ja raamatuillustratsioon, milles tema panus eesti kunsti on samuti kaalukas. Ulase pastellisarja „Kristallid hämaruses” (1993–1998) nimetus on sümboolne: tema joonistusedki heidavad valgushelke hämarusele looduses ja inimese loomuses.

Ulase loomingu embrüonaalne side folklooriga on tunnetatav iseäranis tema raamatukujundustes, millest küünivad esile Fr. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” saksakeelne väljaanne („Estnische Märchen”, 1981) ja „Paristaja-poeg” (1986). Need raamatud oma võrratute pastelltehnikas illustratsioonidega on kunstiliselt tasemelt võrreldavad niisuguste tähtteostega nagu K. Raua ja H. Mugasto kujundatud „Kalevipoeg” (1935) ja G. Reindorffi „Eesti rahva ennemuistsed jutud” (1951).

Raamatu kunstiajaloolise osa autorid on Vappu Thurlow (graafika) ja Mai Levin (joonistus, illustratsioon). Neile on väärtuslikuks lisaks Tiit ja Aime Ulase ning Herald Eelma mälestused ning Peeter Ulase tekst oma tööviisist. Raamatu on suurejooneliselt kujundanud Urmas Viik. Selles on 118 reproduktsiooni teostest ja nende fragmentidest ning hulk biograafilisi fotosid.

Teose väljaandjad Maria-Kristiina Ulas, Vappu Thurlow ja Mai Levin tänavad Eesti Rahvuskultuuri Fondi, Eesti Kultuurkapitali, Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoonet, Eesti Rahvusraamatukogu, AS Vunderit ja kõiki eraisikuid, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid.

Lahkunud kunstniku graafikust tütar Maria-Kristiina Ulas tõstab isa loomingu juures esile tema suurepäraseid portreesid ja viimase perioodi joonistusi.

Maria-Kristiina Ulas toob välja, et tema isa huvitas inimese iseloom ja natuuri sügavus, iseloomurikkus. "Mulle meeldivad ka tema viimase perioodi joonistused - väga palju huvitavaid karaktereid ja tüüpe," lisab ta.

Raamatut esitletakse täna, teisipäeval, 15. septembril 2015 kell 18.00 Kumu kunstimuuseumis. Enne esitlust, kell 17.00 leiab Peeter Ulase ja Concordia Klari joonistuste näitusel aset ringkäik Anne Untera juhtimisel.