Marju Lepajõe küsib Akadeemias, miks Eesti haridus tundub olevat surnud ({{commentsTotal}})

Marju Lepajõe
Marju Lepajõe Autor/allikas: ERR

Akadeemia 9. nr tutvustus

Teadmistekuu elevuses esitab Marju Lepajõe oma essees küsimuse, miks Eesti haridus tundub olevat surnud, kuigi meedia põhjal otsustades näib hariduselu olevat väga aktiivne. Põhjusena võib näha seda, et muudatused üldharidussüsteemis ja ülikoolides ei ole viimastel aastakümnetel lähtunud hariduse enda loomulikust seesmisest arengust, vaid on peale surutud väljastpoolt, soovist haridust mugandada haridus- ja teadusväliste struktuuridega. Haridusega on ümber käidud justkui laibaga. Veel 20. sajandil eestlaste jaoks enesestmõistetav ja edasiviiv idee „haridus on püha“ näib samuti surnud olevat — see väljend on viimase 10–15 aasta jooksul kaotanud sisu. Saanud inspiratsiooni kirjandusteadlase Viktor Šklovski kirjutisest „Sõna elluärkamine“, võtab autor ette katse proovida äratada hariduse pühaduse idee uuesti ellu. Selleks püüab ta esiteks määratleda harituse mõistet: lisaks teadmistele ja asjatundlikkusele mingis valdkonnas peaks see endas kätkema suutlikkust näha iseennast laiemas oskuste, kunstide ja teaduste süsteemis ning oma tegevuse ja rolli üle sõnaliselt reflekteerida. Praktikas tähendab see, et nn akadeemiline üldharidus (keeled, filosoofia ajalugu, loogika jne), millest peaaegu kõik ülikoolid on loobunud, on harituseni jõudmisel hädavajalik. Teiseks juhib ta tähelepanu, kuivõrd palju leiab ajalooallikatest ja memuaarkirjandusest märkmeid eestlaste hämmastavast usust haridusse 17.–20. sajandini. Hariduse nimel on oldud suuteline üsnagi äärmuslikuks askeesiks, milles võib näha sakraalset mõõdet.

Kolmandaks väidab autor, et eestlaste sakraalne suhtumine haridusse juurdub protestantismis, Martin Lutheri arusaamades. Kokkuvõttes leiab Marju Lepajõe, et Lutheri haridusprintsiipide järgimine võiks olla praeguses ühiskonnas väga viljakas. See võimaldaks ühiskonnale vaba ja loomingulist arengut, erinevalt visioonidest, mis teataval moel sulgevad tuleviku.

Et hariduse omandamiseks on sageli tulnud pikk teekond ette võtta, tõendab ka Vahur Mägi artikkel eesti tehnikaharitlaskonna kasvamisest ja küpsemisest aastatel 1860–1940. Lähim koht inseneripaberiteni jõudmiseks oli Riia polütehnikum, kus peale tehnikatarkuste sai õppida veel ehituskunsti, keemiat, majandust ja põllundust. 1862. aastal eraõppeasutusena alustanud kool sai eeskuju Karlsruhe ja Zürichi tehnikakoolidest; Saksamaalt ja Šveitsist kutsuti ka esimesed õppejõud. Polütehnikumi algusaastatel sattus eestlasi sinna harva. Riias õppimine oli kulukas, lisaks kõrgele õppemaksule tuli tasuda laboritundide eest. Siin peitub ka põhjus, miks eelistasid Riiat õppimispaigana jõukamast Lõuna-Eestist pärit maapoisid. Õppetöö toimus kuni 1892. aastani saksa keeles, edasi vene keeles. 1896. aastal polütehnikum riigistati ja talle anti polütehnilise instituudi staatus. Riia Polütehnilise Instituudi Album Academicumi andmetel õppis aastatel 1862–1911 seal ligikaudu veerandtuhat eestlast, kellest paljud olid eelnevalt lõpetanud reaalkooli Tallinnas või Tartus. Tallinnast ja Põhja-Eestist mindi tehnikat õppima põhiliselt Peterburi, aga ka Lääne-Euroopasse, eeskätt Saksamaale. 1915. aastal õppis Peterburi kõrgkoolides rohkem kui 250 eestlast, kellest pooled tudeerisid ülikoolis, teised mitmesugustes kõrgemates tehnikaõppeasutustes. Ülikooli kõrval kujunes eestlaste seas hinnatumaks kõrgkooliks Peterburis 1907. aastal avatud polütehniline instituut. Keda huvitas merendus, läks Kroonlinna mereinseneride kooli.

Peterburist, Vladimiri Jalaväekoolist, sai alguse ka Alexander Winteri (1892–1979) sõjaväelasekarjäär. Tema memuaarid on sidusaks kirjelduseks seadnud Susanne Héral (tlk Tõnu Viik). Noor, ent südi ohvitser sai haavata juba Esimese maailmasõja alguses, naasis pooleldi paranenuna rindele ning langes liikumisvõimetuna 1915. aasta lõpus austerlaste kätte vangi, kus teda raviti ja hoiti koos teiste ohvitseridega igati viisakates tingimustes. 1918. aastal võimaldati Baltimaadelt pärit sõjaväelastel koju minna. Kuna Winteril polnud mingit kavatsust asuda elama bolševistlikule Venemaale, esitas ta taotluse repatrieerumiseks Lätisse, kus teda aga ootasid uued katsumused. Venemaa ja Läti punased kütid hõivasid 1919. aasta jaanuariks Riia, ning Winter, kes oli üritanud pääseda valgete armee Pihkva korpusse, jäi haigeks ega pääsenud minema enne maikuud, mil Punaarmee oli Riia ümbrusest välja tõrjutud. Nüüd jätkas Winter oma võitlust hoopis vürst Lieveni vabakorpuses (Freikorps des Fürsten Lieven). 1919. aasta suvel transporditi üksus laevadega Eestisse Narva-Jõesuusse ja asus tegutsema Vene valgete Loodearmee kooseisus. Sügisel võeti ette rünnak Peterburi suunal, kuid oldi sunnitud tugeva kaitsetule all peatuma enne Krasnoje Selod, kus ohvitseri tabas taas kord vaenlase kuul. Peterburi jäi vallutamata, Loodearmee sai lüüa, ent Winter pääses eluga Eestisse Tallinna hospidali, et novembris Lieveni veel allesjäänud üksuste ridades Narva all taas punastele vastu astuda. Nagu teada, ei suutnud Nõukogude Venemaa Eesti kaitsest läbi murda ning 1919. aasta lõpuks nõustus vaherahuga. Vene valgete armee aga neutraliseeriti ning Aleksander Winteril lubati naasta koju Riiga. Siitpeale oli selge, et tema jaoks on relvastatud võitlus bolševismi vastu lõppenud. Tähtis peatükk tema elust oli otsa saanud ja uus alles ees.

Kindlasti on uus algus ja oma peensustes ettearvamatu “töökoht” olla Rooma impeeriumi asevalitseja, näiteks Kreekas! Roomas kõrge riigiametnikuna tegutsenud kirjaniku Plinius Noorema (u 61–113 pKr) lühike, kuid programmiline kiri Maximusele (tlk Anni Arukask) näitab, milliseid eetilisi dilemmasid seadis ning millist pieteeditunnet nõudis lähetus sellele Euroopa kultuuri sünnimaale ajal, kui see oli ligi 2000 aastat tagasi esimest korda Kreeka ajaloo jooksul muutunud Euroopa uue suurvõimu hallatavaks. 18./19. sajandil sai Pliniuse kiri Saksa uushumanismi, filhellenismist lähtuva haridusmudeli programmtekstiks. Läkituse alguses öeldakse: “Arvesta, et oled saadetud Ahhaia provintsi, sinna tõelisse ja ehtsasse Kreekasse, kus usutavasti esimesena olevat loodud kultuur, teadused ja isegi põllundus; et oled saadetud korrastama vabade linnriikide olukorda, seega inimestest kõige kultuursemate, vabadest kõige vabamate juurde, kes loodusest antud õigust loomutäiuse, teenete, sõprussidemete, lepingute ja üldse pühendumusega valdavad!”

Hilises Rooma impeeriumis 2.–3. sajandil pKr levis mitraism, mis oli otseselt seotud päikese kultusega. Orientaalse päikesejumala ja päikesekuninga mõjutusel tekkis Roomas lausa keiserlik epiteet Sol Invictus — ‘Võitmatu päike’. Valitseja austamine “päikese” ja “päikese pojana” on väga arhailine traditsioon. Kus ja millal esmakordselt tekkis ettekujutus, et kuningas on päike või päikese poeg? Üks selliseid kohti oli muidugi vana Egiptus. Teine analoogne paik oli Mesopotaamia. Kolmandaks päikesekuninga sünnimaaks võiks pidada Anatooliat, kus elasid hetiidid ja muud rahvad (luvilased, palailased, hurriidid jne). Neljas oleks kindlasti aga India ja Iraan või koguni terve indoiraani kultuuriruum. Vladimir Sazonov keskendub vaid Anatoolia ja Mesopotaamia päikesekuninga küsimustele, ent võtab arvesse ka Vana-Egiptuse materjali, vaadeldes Egiptuse päikesekuninga kontseptsioonide teket üldisemalt, kuna Egiptus võis mõjutada Anatoolia ja Mesopotaamia päikesekuninga kontseptsiooni arengut. Esimene kindel tõestus, et valitseja oli kuulutatud päikeseks, pärinebki Põhja-Mesopotaamiast hurriitidelt (ca 22. saj eKr), ja hurriitide side hetiitidega on ilmselge. Võimalik, et ka Lõuna-Mesopotaamiasse — Sumerisse ja Akadisse — jõudis see idee hurriitide kaudu. Pole välistatud seegi, et päikesekuninga fenomen võis tekkida Anatoolia kultuuriruumis täiesti iseseisvalt, ilma välisteguriteta ehk ilma Egiptuse, Mesopotaamia, indoiraani ja muude mõjutusteta, või siis ka koguni kõikide nende ülalmainitud komponentide koosmõjul. Kindlat vastust siin anda ei saa.

Karin Kondor-Tabun ja Karsten Staehr käsitlevad ELi ühtekuuluvuspoliitikat ja selle rakendamist Eestis kümne aasta jooksul alates Euroopa Liiduga ühinemisest 2004. aasta mais.

Aastatel 2004–2006 sai Eesti ühtekuuluvuspoliitika raames toetusi 2,2% ulatuses riigi sisemajanduse koguproduktist (SKP) ja aastatel 2007–2013 3,0% ulatuses SKPst. Samasuguses mahus toetusi on Eestile ette nähtud ka aastateks 2014–2020. Vaieldamatult on struktuurivahendite kasutamisel kõige suurem probleem see, kuidas tagada ühtekuuluvustoetuste jaotamine ühiskonnale kõige tasuvamal viisil. Ajavahemikul 2007–2013 Eestile antud ühtekuuluvustoetusi analüüsiva vahearuande järgi on struktuurivahendite kasutamisel peamine nõrkus selles, et riiklikul tasandil puudub strateegiline visioon. Näiteks uute teede, teaduskeskuste, haiglate ja koolide ehitamisse tehtud investeeringute sotsiaal-majanduslik tasuvus võib jääda väikseks, kui neil on vähe kasutajaid ning kui pärast projekti lõppu ei leita nende ülalpidamiseks ja hooldamiseks piisavalt raha. Ja nagu välisabi muudegi vormide puhul võib struktuuritoetuse puhul kujuneda probleemiks sõltuvus ELi toetustest. Samas on teada, et toetuste summa väheneb, kui Eesti SKP elaniku kohta tõuseb üle 75% ELi keskmisest, ja väheneb veelgi, kui see näitaja ületab 90% ELi keskmisest. Ühtekuuluvusfondi toetuste andmine lõpetatakse siis, kui Eesti kogurahvatulu elaniku kohta ületab 90% ELi keskmist.

Arvustuste osas kirjutab Lauri Kann Toomas Karjahärmi uurimusest 1905. aasta Eestis: Massiliikumine ja vägivald maal.

Illustratsioonideks on pildid Tallinna V joonistustriennaalilt “Must ja Valge” — kunstnikest on esindatud Virge Jõekalda, Jüri Kask, Uno Roosvalt, Feliks Sarv, Naima Neidre ja Albert Gulk.

Nagu tavaks, ilmuvad numbri lõpus järjejutuna (48. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.

Koostanud Indrek Ude  

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: