Andy Weiri teose tegevus toimub Marsil. Marsil pole hapnikku. Sellegipoolest on see raamat nagu värske karge tuulepuhang moodsa põnevuskirjanduse riiulite vahel, mis on täis depressiivseid skandinaavia külmast võetud masenduskrimkasid ning sadu Sõrmuste Isanda igasuguse võlujõuta odavaid kloone ja teisi fantaasiavaeseid fantaasiaraamatuid.

Andy Weir tuletas oma "Marslasega" meelde, mida õieti tähendab põnev raamat. Raamat, mille haarad pihku esimesel võimalusel sõltumata nädalapäevast ja kellaajast ning kohustustest, raamat, mis haarab su jäägitult endasse ja endaga kaasa. Mingil hetkel soovid isegi, et Maa ööpäev oleks pikem, kasvõi nagu Marsil, mingi tühise 37 minuti võrra. "Marslane" on mitte üksnes 21. sajandi fantaasia- vaid ka põnevuskirjanduse üks lipu- või õigupoolest kosmoselaevu.

Tegevus toimub lähemas tulevikus, kuid mitte ülemäära lähedal. Idee on lihtne – kaaslastest Marsile eksikombel surnu pähe maha jäetud astronaut Mark Watney on endagi üllatuseks siiski elus, aga tulevik on pehmelt öeldes tume. Tõenäosus saada esimeseks inimeseks, kes on surnud Marsil, paistab küll erutav, kuid kahtlase väärtusega privileeg. Ta on Marsil lõksus.

Värskenduseks pilk astronoomiaõpikusse: "Marssi ümbritseb hõre atmosfäär, mis koosneb 95 protsendi ulatuses süsihappegaasist. Vähesel määral on lämmastikku, argooni ja hapnikku. Marsi kõrgeim õhutemperatuur küünib vaid pluss 20°C, madalaim on see-eest -140°C." Ja seal lõõtsuvad äärmiselt ebatervislikud tormid.

Koduni on Watneyl umbes sada miljonit kilomeetrit. Ta ei saa oma kosmoselaeva ega Maaga ühendust võtta. Õhku jagub 31 päevaks. Hull lugu. Sümpaatne Watney on aga enda õnneks erakordselt ettevõtlik ja kuldsete kätega mees, kes on ühtaegu nii botaanik kui mehhaanikainsener. Põhimõtteliselt siis NASA Marsi-missiooni remondimees, kes mängib taimedega. Ja seal ta siis nüüd on, nii omapäi kui vähegi saab olla. Lugeja õnneks on tal ka piisavalt huumorimeelt.

Järgmist ekspeditsiooni Marsile on oodata nelja aasta pärast. Tal on küll hapnikku, toitu ja vett, kuid kaugeltki mitte nii pikaks ajaks. Watney hakkab võitlema elu eest ning sellest saab üks pagana põnev seiklus. Just nimelt eriti kõrgest klassist sci-fi-seiklusena tuleb seda ka võtta. Kosmose-MacGyverit üksindusest ja lootusetust olukorrast tingitud ülimalt tõenäoline stress ja muud potentsiaalsed psühholoogilised probleemid painama ei tule. Ega tal pole nendeks aega ka.

Taevalaotuses helendav Marss on aastatuhandeid inimeste tähelepanu köitnud, ammu enne kui ta lõpuks Rooma sõjajumala järgi nime sai. Sci-fi-kirjanike huviorbiidis on ta olnud ka enam kui sajand. Üks esimesi ja tuntumaid neist on inglise kirjaniku Herbert Wellsi "Maailmade sõda" (1897), mis käsitleb marslaste sissetungi Maale. Aleksei Tolstoi pani oma romaanis "Aeliita" (1922) aga venelased Marsil revolutsiooni korraldama.

Ingliskeelsed kirjanikud ei ole ka mõistagi punasest planeedist üle ega ümber saanud. Näiteks Tarzani isa Edgar Rice Burrough. Ja Isaac Asimov, Robert Heinlein, Arthur C. Clarke ja Kim Stanley. Ning muidugi Ray Bradbury geniaalne "Marsi kroonikad" (1951). Ja nüüd siis Andy Weir (kes muide päriselus kardab lendamist) oma tõepoolest pineva ja ilma kahtluseta meisterliku tööga.

Ajakirjanik ja programmeerija Weir hakkas debüütromaani "Marslane" kirjutama peamiselt oma lõbuks isikliku blogi tarbeks. Proovis kirjastajat leida, kuid saadeti igalt poolt oma käsikirjaga avakosmosesse. Ja kui sai e-raamatu kokku, siis jagas seda esialgu tasuta. Kindlasti ei maksa "Marslase" tegevust võtta aluseks astrofüüsika ja kosmosemehhaanika õppimisel, aga kui juhtumisi pole taskus astrofüüsiku diplomit, siis mõjub kogu tegevus küll absoluutselt usutavana.

Kohe on raamatu (mille kohta võiks öelda "Gravitatsioon" kohtub "Robinson Crusoega") järgi maandumas kinodesse film ("Apollo 13" kohtub "Kaldale uhutuga"). Peaosas on Matt Damon, režissöör vanameister Ridley Scott isiklikult.

Filmi treiler: