Mart Kalm: Tuljak on ajalooliselt üks kõige šikimaid kohti Tallinnas ({{commentsTotal}})

Foto: kaader videost

Hooaja teises "OP-is" 22. septembril oli külas EKA rektor Mart Kalm, kes andis hinnangu uuele Tuljakule ja meenutas, kuidas Tallinna ühes märkimisväärseima arhitektuuriga kohvikus vanasti oli. Avaldame kultuuriportaalis intervjuu, mis saates ilmus osaliselt, nii videona kui täismahus, ent toimetatuna ka tekstis.

Mart, 20. sajandi arhitektuur on üks sinu lemmikteemasid. Kas Tuljak ja Lillepaviljon kuuluvad selles armastatute reas topp-viie hulka?

Mart Kalm: Päris toppi mul ei ole, aga lemmikud on nad kindlasti. Selles mõttes, et siin on ju tegemist ühe Eesti arhitektuuriajaloo – sõltumata mis perioodis me oleme – kõige väljapaistvama saavutusega igal juhul. See on ühe Eesti esimese suure naisarhitekti Valve Pormeistri tõeline meistriteos, mis on valminud kahes jaos. Siis, kui siin kõik oli veel selline põllumajandusnäituse keskne – nagu ka Eesti ajal oli siin ju tegelikult Eesti Seemnevilja Ühisuse katseaaed…

Kui laululava ehitati 1960. aastal, et tähistada Eesti NSV 20. aastapäeva, siis selleks seati ka põllumajanduse poole pealt valmis Lillepaviljon lillenäituste korraldamiseks. Ja see oli arhitektuurselt nii innovaatiline ja uus selles mõttes, kuidas maja on paigutatud järsku olemasolevate puude vahele nõlva peale, tast ripneb alla selline astmeline sissepääsukoridor. See oli enneolematu, see tema niisugune põhjamaade puhas vuuktellis, hiiglaslikud klaasseinad, maja läbipaistvus, mis teeb ta jube kihvtiks.

Valve Pormeister ise oli ju taustalt maastikuarhitekt, mitte päris arhitekt, ja võib-olla alguses ta nende tarindite projekteerimises nii tugev ei olnud, aga just see maja maastikku sulandamine ja need iluaiad, mis ta siia tegi, oli tohutult ilus. Ja paljude niisuguste uute taimede Eestisse tutvustamine toimus Lillepaviljoni taga oleva lilleaia kaudu. Ja kõik need üritused, mis seal siis olid, need tegi just see, sul on ühelt poolt merevaade ja teisel pool on see iluaed taga. See oli nii eriline ja super koht.

Elukäik ei ole Lillepaviljonil olnud väga helge. Kas on olnud selliseid aastaid, kui sa siit mööda minnes ei ole tahtnud siia ülespoole vaadata?

Jah, aga mul on ikka nii palju helgeid mälestusi ka! Tead, kõik see, kuidas me lapsepõlves käisime, mäletan, ema, isa ja õega Kose-Lükatil, number 5 bussiga sõitsime suusatama ja siis tagasi tulles tulime Tuljakusse. Kui neid lillenäitusi parasjagu ei olnud, siis oli kohvik ja see, et siin pakuti einevõileiba. No jumal, nõukogude aegses kodus tähendas ju, et võileib oli saiaviil, juustu- või vorstiviilakas ja heal juhul kurki-tomatit ka. Aga siin on suur võileib! Noa ja kahvliga süüakse võileiba, kujuta ette.

Igaüks peaks ju kodus järgi tegema seda!

Nojah ja kartulisalat on pandud võileiva peale – see oli ka enneolematu! See oli nii eriline ja see oli ainuke koht Tallinnas, kus einevõileiba sai. Pärast, seitsmekümnendate jooksul, tekkis seda mujale ka.

Ja siis see šašlõkiküpsetamise pesa siin… Kui sa sinna pääsesid, siis sa olid paradiisis.

Tead, minul see kogemus isegi puudub. Aga samas ma mõtlen, et see šašlõkk, mis siis toodi, kuidas see oli niisugune modernistlikku kuube looritatud rahvaste sõprus. See ju oli armeenia või Taga-Kaukaasia köök, mis järsku muutuski eestlastele popiks, sest muidu ju ülejäänud nõukogude rahvaste köök oli selline... noh, nüüd me armastame küüslauku ja baklažaani ja tsukiinit, aga siis me vaatasime ju neid suuri kollaseid junne poes põlgusega.

Kui sa praegu siin interjööris ringi vaatad, kas sa tunned end siin hästi?

Võib-olla ma jätkan kõigepealt ajaloost. Varem see oli niisugune orgaaniline ja maastikku sulanduv kompleks, aga nüüd see Tuljaku kohviku osa viis-kuus aastat hiljem, kuuekümnendate aastate keskel on juba täiesti uus arhitektuurne kontseptsioon. Ja et ta on modernistlikult täisnurkne, tal ei ole seina: kolm külge – puhas klaas, maast laeni, nii väikeste raamidega kui vähegi võimalik. Et sa kõike seda ümbrust saaksid nautida, seda merevaadet siit kõrgelt ja siin taga on köögiplokk ja siin on natuke seda puhasvuuk-seina alles. Ja see on nagu Mies van der Rohe niisugustes paviljonides: et sul on see plaatlagi ja plaatlaest on toonased parimad eesti sisearhitektid Vello Asi ja Väino Tamm pannud kukkuma välja metallist vasksed munad. See oli nii eriline!

See uus äsjane kujundus Tarmo Piirmetsa poolt, kes on väga hea sisearhitekt, on mu meelest küllaltki delikaatne, ta tabab stiili päris kenasti. Võib-olla mul ainult üks küsitavuse koht on see, et ta on läinud niukse viiekümnendate aastate mööbli peale, mis on selline ümarvormiga ja mis minu silmis sobiks paremini Lillepaviljoni arhitektuuriga. Asil ja Tammel oli niisugune hästi täisnurkne mööbel – mulle võib-olla oleks see natuke rohkem meeldinud, aga ta on siiski tehtud ilusti ja delikaatselt.

Tõepoolest, nõukogude ajal ei ole läinud Lillepaviljonil ja Tuljakul kuigi hästi. Esimene suur õnnetus oli see, et ta jagati mitme omaniku vahel. Me näeme nüüd, kui tahaksime praegu tulla Tuljakusse, ja see on see täiesti klassikaline vaade, et on tee sealt putka juurest, paar väikest mägimändi kõrval, ja sa lähed tunnelisse! Selle paksu betoontriibu lähed alt tunnelisse ja siis saad siia üles, kus sul avaneb panoraamvaade. See on selline arhitekti-poolne ruumilavastus, mida me näeme väga harva, see on nihuke arhitekti õnnestumine! Ja nüüd on jagatud kogu see krunt kolme omaniku vahel. Ja me näeme, et siin all, kus see rakvere raibe kasvab, ja kus see tee, mis peaks nüüd otse selle tunneli otsa juurde tulema, on hoopis teise mehe krunt.

Rohkem tekstiilikunstnikuna tuntud Lilian Meister, kes selle praeguse maastikulahenduse tegi, on siis teinud nihukese roosipõõsastega ümber mineva tee ja isegi see karuskulptuur, mis kuulub algsesse lahendusse, on teise omaniku maa peal aia taga nüüd. Ja kõige lollakam on see, et siin on jäetud kasvama üks ise kasvama hakanud mänd. See on maastikuarhitektuur, siin ei ole koht loodusinimestele, siin on arhitekt, kes ütleb, kes ja mis siin kasvab, eks ole. Siin ei ole niimoodi, et kuskilt on ise hakanud mänd kasvama ja nüüd öeldakse, et seda ei tohi maha võtta. See tuleb kohe viivitamatult mälestise varjamise pärast maha võtta.

Noh, sihukseid jamasid siin on ja muidugi on mul jube kahju, et üheksakümnendatel ka Tuljak ehitati ümber. Tuljaku erastanud inimesed kasutasid ära seda, et Valve Pormeister oli väga vana ja mitte enam täie… tervise juures ning tema allkirjaga esitati kogu seda Lillepaviljoni labastav projekt. Need kuuekümnendate aastate Lillepaviljoni näitused – jumal, see oli näitusedisaini absoluutne tipp Eestis – kui vaimukad, elegantsed, abstraktsed kompositsioonid lilledest need olid, mis Valve Pormeister toona tegi, ja nüüd on see kõige labasema plaadiga nihukeseks ühtlaseks kuuriks tehtud, et seal oleks lihtne erinevat tüüpi üritusi teha. Kõik see vaadete asi on ära unustatud, mingid täiesti peletud kardinad on sinna ette pandud ja üldse, tead… see on nagu mingit koolivõimlat oleks juubeli jaoks kohandatud. Üldse ei ole aru saadud, et tegemist on ühe kõige šikima ruumiga Tallinnas.

Võib-olla saab seda veel päästa?

Jah, seal on võimalik kõike teha, seal on väga palju võimalik teha.

 

Uuenenud Tuljak:

Arhitekt Ove Oot;
Sisearhitekt Tarmo Piirmets;
Maastikuarhitektid Lylian Meister ja Maarja Gustavson.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: