Terje Ojaver on teinud abstraktseid ja figuratiivseid monumente, kohaspetsiifilisi installatsioone, performatiivseid parafraase, klassikalist skulptuuri, videot. Figuurile, enamasti kunstniku enesekujutisele rajatud tööd, kas siis objektide, video- või slaidipiltidena, moodustavad tema loomingus ühe, kuigi viimasel ajal üha tähtsama tahu.

Kunstnik on viimaste aastate figuurides kasutanud modellina sageli iseennast, mõnikord viidanud ka pealkirjas autoportreelisusele, kuid päris kindlasti ei ole ta taotlenud autobiograafiliste seikade ega oma elu või sellest tuleneva üldistuse visualiseerimist. Ta on kasutanud omakuvandit klišeede, stereotüüpide ehk siis aegade jooksul kinnistunud väärtushinnangute esitamiseks. Tegelikult on ta läinud veelgi kaugemale ning toonud praegugi ikka veel kangikaelselt kinnistunud stereotüüpidesse nii-öelda kultuuri algtasandi, mütoloogilise tasandi. Tema omakuvandis on kas otsesemaid või peidetumaid viiteid, seda Euroopa kontekstis klassikalisemas ehk siis antiik-kreeka kultuuri ja seal välja kujunenud väärtushinnangute mõttes, aga ka selle kõrval eksisteerinud rahvakultuuri ehk siis rahvalegendide, muinasjuttude mõttes. Ta jutustab enda kuvandi kaudu naisest: naiskunstnikust, tema reaalsest ning illusoorsest positsioonist, aga ka abikaasast, emast, tütrest, tema vabadusest ja kohustustest, tugevusest ning allaandmisest.

Just nii, nagu see on toiminud suulise pärimuse korral, nii toimib see Terje Ojaveri figuuride-metafooride puhul: jutustaja vabaneb asjade ja meeleseisundite painest nende jagamise ehk siis lugude edasiandmise abi, kuid kuulaja ei saa neid unustada, tema peab neid omakorda jagama. Kunstniku sellist lähenemist on olnud vaadata viimastel kevadnäitustel ja skulptorite grupinäitustel (näiteks naiskulptorite näituse kevadel Tallinna Kunstihoones), see tuli selgelt välja ka suvisel Amandus Adamsoni ateljeemuuseumi isikunäitusel “Enne lugude jutustamist” ja Helsingis Eestis saatkonnas.

“Striptiisiklubis”, nagu sellele osutab ka väljapaneku pealkiri, on veel üks tahk, mis paneb ka varasemad omakuvandid käsitlema eelkõige naise seksuaalsuse mõttes. Galeriid kaheks jaotaval nii-öelda sambal, postil on eksponeeritud üksteist väikest pronksfiguuri – postitantsijannat, kaheteistkümnes on paigutatud esimese ruumi aknapoolsele seinale. Tegemist on pikaajalisema seeriaga, millest praeguseks on valmis esimesed kolm naist. Iga figuriin tähistab naise elukaare ühte etappi: 17-aastane on veel noor häbelik, 27-aastane on lõbujanuline, 37-aastane eneseteadlik ka enda erootiliste vajaduste, võimaluste ja kultuuriliste tähenduste mõttes, nagu on uut seeriat kirjeldanud kunstnik ise. Figuriinid mitte ainult ei esita naise kui seksiobjekti kujundit (prink tagumik ja õitsvad, isegi hiiglaslikud rinnad), nende eksponeerimine kandikukildudel osutab ka andmise ja võtmise, turusituatsiooni püsimatusele ja ebaõiglusele. “Striptiisiklubi” figuriinid olid esimest korda väljas augustis Helsingi Orto galeriis.

Vabaduse galerii “Striptiisiklubi” kõige uuem teos on just äsja spetsiaalselt selle väljapaneku tarvis valminud “Madonna”: kibestunud, isegi lootuse kaotanud naine, kes aga ei saa iial vabaks talle pandud (või ka ise endale võetud) kohustuste koormast. Sellelgi, koormakilesse rõivastatud figuuril on kunstniku enda nägu, kuid eriskummaline soeng osutab millelegi, mis on kas meie argikultuuris võõras või milles peitub vihje antiik-mütoloogiasse jam is annab sellele kibestunud vanale naisele iseäraliku jõu.

Näitus on lahti 25. IX – 13. X 2015.

Teisipäeval, 6. oktoobril kell 17 on artist’s talk, viib läbi galerist Reet Varblane.
Teisipäeval, 13. oktoobril lõpetatakse näitus pidulikult.