Mart Kalm: Harju tänava haljasala tuleks hoonestada ({{commentsTotal}})

Arhitektuuriloolane Mart Kalm rääkis "OP-ile" uuenenud Pegasuse kohviku ajaloost ja tähendusest ning muuhulgas ka aknast paistvast vaatest. Loe intervjuu tekstilist versiooni kultuuriportaalist ning vaata täispikka intervjuud videost.

Pegasuse kohvik on justkui alati olnud. Mis on see esimene hetk, Mart, mil sina seda endale teadvustasid?

Ma olen nii noor, et ma tegelikult teadvustan seda ajaloolasena. Kui pidada silmas neid kõrgaegu kuuekümnendatel, siis kui siin ANK-64 näitused olid, ja Mati Undid ja Viidingud ja… siis ma olin ikka liiga laps. Ma olen rohkem seda kõike lugenud ja arhitektuuriajaloolasena seda projekti vaadanud.

Minu jaoks on põnev see, et ta on ehitatud varemate peale, see maja, see kirjanike maja. August Volberg ja Heili… enne oli Härmson, aga selle maja projekteerimise käigus sai ta nimeks Volberg, ja nüüd on ta sootuks Heili Raig. Need on kaks arhitekti, kes seda kujundasid ja tegid selle sõjajärgses, kuid poststalinistlikus võtmes, kus ta siis püüab traditsionalistlikult sulanduda vanalinna.

Aga kõige ägedamad osad sellest majast olid kindlasti sisearhitektuuri poolel, sest sisearhitektuur nõukogude ajal jõudis alati arhitektuurist kiiremini moega sammu pidada, mistõttu need Vello Asi tehtud kirjanike liidu ruumid teises otsas, ja siin see kohvik Pegasus, said legendaarseks. See meeletu vaade – niuke klaassein vanalinnas. Nüüd on kogu aeg räägitud, et oi, see on parim koht, kust Nigulistet vaadata, aga tegelikult toona oli mõeldud siia vastu kunstimuuseum ja ma olen siiamaani seda meelt, et Harju tänava haljasala tuleks ju hoonestada. Meil on tegemist ikkagi ajaloolise vanalinnaga.

Ja muidugi teine efektne asi on see keerdtrepp. Arhitektidel oli algul plaanis tavaline trepp, aga siis sisearhitekti tööd teinud Alla Murdmaa tegi ta keerdtrepiks, mis muutis ta tohutult efektseks. Selles mõttes, et ta sobib niisuguse kohviku dünaamikaga nagu tantsimine, mänglevus ja niisugune inimeste vaatamine. Kohviku keskkond on see, et vaadatakse teisi inimesi ja näidatakse ennast. Ja vaat siis mööda seda treppi allatulek, see on ikka täiesti arhitekti poolne vimka, sest Murdmaa oli vembuvend, ja see trepp kandis teadlikult erootilist alatooni, sest samal ajal olid ju tulnud miniseelikud ja neid mehi, kes siin all istus ja ootavat pilku kogu aeg mööda treppi üles lasi, oli ju palju. See oli nagu selge linnalegend.

Aga tegelikult selline keerdtrepp on kui inimese eksponeerimise alus. Me teame seda võib-olla niisugustest Hollywoodi 30ndate aastate filmidest, aga tegelikult ulatub ta 19. sajandi Pariisi. Need suured kaubamajad, Grand Opera, kus siis tegelikult niisugune trepp kui inimeste eksponeerimine kodanlikus ühiskonnas tõeliselt esiplaanile kerkib.

No endisaegsest hiilgusest on tegelikult vaadata need pildid. Mis siis tegelikult järel on ja mis on kadunud?

Aknad ja võib-olla ka nende väikeste akende motiivid on säilinud, aga need varjatud valgusega seinalampide parved on läinud ja muidugi see mööbel. Aga need kolm inimest, kes toona, aastal 64, kui ta valmis sai, selle olid teinud, olid toonases eesti kultuuriruumis absoluutselt kõige kuumemad tegijad ja tegelikult ongi väga legendaarsed kolm autorit.

Allan Murdmaa, keda me tegelikult tunneme rohkem punamonumentide autorina… Mis tegelikult, jättes kõrvale nende punasuse, on kunstina väga ägedad. Aga näiteks seesama aknast paistev Vilde monument on ju ka arhitektuurse lahenduse osas Allan Murdmaalt. Ja Allan Murdmaa on võib-olla üks väheseid eesti intellektuaale, kellele ei saagi punasust ette heita, sest tema oli teadlikult vanast vasakpoolsest intellektuaalide perekonnast, mida Eestis on väga vähe. Tema vanaisa oli olnud kakskümmend aastat Eesti ajal 21. keskkooli esimene direktor, Asutavas Kogus, riigikogus, tuntud sots. Tema isa oli olnud sisearhitekt Eesti ajal Pariisis, boheemlikku anarhistielu seal elanud. Ja on selge, et nende perekonnast saadeti Allan õppima mitte ENSV Riiklikku Kunstiinstituuti, vaid Moskva Arhitektuuriinstituuti. Sest nende perekonna silmis oligi Moskva võib-olla keskus, kui mitte just Pariis. Need olid teist tüüpi intellektuaalid. Ja tegelikult kõik see, mida ta nende punamonumentidega Eestis tegi, oli ikkagi päris võimas ilming.

Teiseks Väino Tamm, kes tegi need jube ägedad karprauast ja kahe natuke kokkupandud vineertahvliga algsed toolid. Väino Tamm oli ju see, kes kaks aastat hiljem kavandas Tuljaku, kus me ühes eelmises saates olime. Oli üks Tuljaku autoritest. Siis läks ainsa eestlasena, ainsa Eesti sisearhitektina aastal 67 terveks aastaks Soome stažeerima, mis oli kõva sõna, sest Soome oli tol hetkel maailma tippmaa sisearhitektuuris, ning pärast seda on siis tema see, kes on teinud kuulsa kunstiinstituudi sisearhitektuuri koolkonna, mis on meil praegugi alles, kui me vaatame neid Hannes Praksi mögafone, mis üle maailma laineid löövad. Selle koolkonna kuulsus pole kadunud.

Ja kolmas on Leila Pärtelpoeg, kes siis tegi veel noorena mitmeid uusi interjööre, aga kellele kohutavalt see vanalinna keskkond meeldis. Ja kellest saigi ju terve nõukogude aja ajaloolise interjööri ja ajaloolise mööbli eest võitleja. Tema tagas selle, et punavanad Toompeal, Toompea lossis mööblit ahju ei ajaks. Et sama ei juhtuks Kadriorus. Tema tehtud oli see kurikuulus klaveriustega Raekoja sisekujundus. Ja kõik Eesti mõisad. Kogu see teema, et Lahemaa rahvuspark Palmsega ja pärast need jõukaks saanud kolhoosiesimehed, et nad kõik hakkasid mõisaid restaureerima, tegelikult vihatud sakslaste pesapaiku, mida nõukogude ideoloogia ei sallinud, see on olnud suuresti Leila Pärtelpoja teene. Et meil on praegu siiski Eestit väärtustavat ajaloolist arhitektuuri ja mööblit alles, see on Leila Pärtelpoja teene ja nad on olnud kolm supernime eesti kultuuris.

Kui me korraks vaatame neid Pegasuse detaile, mis selle Pegasuse juurde on kogu aeg kuulunud – need on valgustid. Need on küll muutunud, aga siiski. Siis need korgist seinad, mis on alles ja skulptuur. Mida on selle kõige kohta öelda?

No Edgar Viiese skulptuur on klass omaette… Aastal 64 oli ju abstraktset skulptuuri väga vähe. Ta on ju selline natuke henrimoore'lik, aga see oli sel hetkel, kui kunstis olid need murranguhetked: kas on abstraktne kunst ametliku kunstiga kokkuviidav või ei ole? Hruštšov oli ju 60ndate alguses Moskvas selle ära keelanud, eks ole. Seal oli reaktsioon peale hakanud. Aga Eestis seda sai teha. Ja peale selle, kui ilusti see Edgar Viiese kuju siin seda keerdtrepi dünaamikat niisuguse taevasse mineva leegiga edasi kannab… Ta on üks õnnestunumaid dekoratiivskulptuure, mis meil üldse on.

Ja lambid on küll teised, aga samas nad ikkagi ei ole ju päris ära kaotatud.

Jah, need väiksed aknad on all isegi ilusamini alles, aga see, mis siin praegu on tehtud, see on niisugune noh… viisakas. Ega tal häda midagi ei ole, aga ta ei ole nii innovaatiline nagu see, mis siin 60ndatel oli, ja need 60ndate algsed toolid… aga no kohvikutool ei pea kunagi kaua vastu. Need toolid, mida mina siit 70ndate lõpust mäletan, olid juba mingid Ungari või Ida-Saksa omad.

Ja oleme ausad, ega eesti kultuurieliiti, kes siin 60ndatel ja 70ndatel oma õhtuid veetis, on siia ikka päris raske tagasi meelitada.

Jah, pole seda KUKUgi suutnud.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: