Arvustus. Aasta suurim album ehk Adele turvamängud miljonitega ja miljonitele
Uus plaat
Adele
"25" (XL)
6/10
Küüniline ja vaimukas Mati Unt mõtiskles kunagi vahvalt, et kõik naises on saladus ja kõigel naises on lahendus – rasedus. Adele Laurie Blue Adkinsi elus ongi vahepeal olnud üks pöördeline sündmus, ta saigi emaks. "25" peamiseks eeskujuks on Madonna 1998. aasta plaat "Ray Of Light", mille Madonna pühendas oma pisitütrele Lourdes'ile ja mis pidi tähistama ühtlasi tema enda ümbersündi. Madonna oli tookord endale appi võtnud mitmed tipp-elektroonikud-produtsendid nagu näiteks William Orbiti. Adelet aitab ka hulk produtsente eesotsas Greg Kurstiniga, aga need kõik on rohkem sellised peavoolumehed. Paralleele nende kahe albumi vahel saab teisigi tõmmata. Loodetavasti ei ole ühine nimetaja see, et tegelikult algas Madonna loominguline mandumine ning sihitu ringitiirutamine just sellest albumist.
27-aastase Adele värske album on uus materjal pärast 2012. aasta Bondi-filmi teemalugu "Skyfall". Esiksingel ja plaadi avalugu "Hello" (vaadake alt videot) lömastas juba mitmed rekordid, täna müügile jõudnud album ise on raudselt tohutu müügihitt ja hetkel on panused sellele, kas seda müüakse esimesel nädalal pigem 1,3 või 1,8 miljonit. Populaarsetest pilvekeskkondadest nagu Spotify, Deezer või Apple Music "25" otsida mõtet pole. Sinna ta pole jõudnud ega jõua ka.
"25" koosneb peamiselt ballaadidest. Üsna vastuoluline materjal. Ühest küljest ülimalt õhuline, kuid teisalt jätab mulje ruumist, kuhu on pumbatud hapnikku nii ohtralt, et tekib üleküllastumine. Adele vokaal on ilma igasuguse kahtluseta võimas ja kandev, tungib läbi lihast ja luust ning ei jäta eriti palju piirkondi privaatseks. Soul on plaadi võtmesõnaks, veidi depressiivne küll, aga see ei ole enam otsiv, mõtlik, veidi ebakindel ja rikkumata, vaid tulvil enesekindlust ja kindla peale minekut, kõik näib olevat selge. Mis ka pole muidugi halb.
Ühtlaselt säravast ja seetõttu veidi silmipimestavast materjalist küünib esile ehk plaadi ehk eksperimemtaalseim ballaad "River Lea", mis on küll minimalistlik, kuid kandev nii ideelt kui teostuselt. See on ka plaadi ainus Danger Mouse'i produtseeritud pala. Teine erand on "Send My Love (To Your New Lover)", mis meenutab veidi talitsetumat versiooni M.I.A. dancehall'ist. Muidu domineerib selline ühtlane kraam. Sentimentaalsust ja draamat on albumil mitme täispika filmi jagu ja miks ka mitte, müstilise momendina sisse toodud gregoriaani koor palas "I Miss You" on aga juba ilmselgelt liiast. "I Miss You" tuletab samas meelde Phil Collinsi suurepärast ballaadi "In The Air Tonight", kuid sentimentaalsust on seal juba nii üüratult, et muutub banaalseks. Akustilisel kitarril saadetud "Million Years Ago" seevastu on stiilipuhas šanšoon, kus pole jälgegi massiivsest üleprodutseeringust, mis näikse plaadil paraku domineerivat.
Adele ei ole enam enda oma, mingis mõttes kuulub ta sarnaselt kõigi teiste superstaaridega kõigile. Keeruline öelda, kuidas lauljatar ise seda vastutusekoormat kannab. Adele kui megastruktuur on kerkinud juba sellele tasandile, kus on äärmiselt raske kaubamärgi taga reaalset inimest näha. Souli puhul aga peaks olema peamine just luust ja lihast inimene.
Toimetaja: Valner Valme