“Kui ma alustasin siin töötamist, siis mul korraks noore inimesena tekkis see küsimus, et kas ma olen nüüd päris teatritegija,” meenutas Rajas. “Kui ma teen nukkudega lavastusi, siis kas see on see, mida inimesed samamoodi õhtul kell seitse võiksid vaatama tulla piletiraha eest või on see selline omaalgatuslik nukuteatrimaailm,” küsis ta endalt.

Nüüdseks on ta aru saanud, et nukuteatri lavastuste algimpulsid on aga samad mis tavapärases draamateatris. “Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem kokku nad lähevad,” märkis ta. Rajas on isiklikult enim huvitatud sellest, kuidas kahte teatriliiki on võimalik rohkem kokku tuua.

“Selles mõttes nad minu jaoks on ikka üks ja sama asi, et ma ei tunne, et kui ma valin materjali, siis kindlasti peaksin seda tegema nukkudega,” arvas ta.

Nuku- ja draamarolli loomist ta enda jaoks samuti kuigi erinevaks ei pea. Analüüsiperiood on sarnane ning karakterit on mõlemal juhul vaja mõista. “Erinevus algab siis, kui on vaja minna proovisaali. Kui hakatakse otsima seda nukuga väljendusvormi. Et kuidas asi lavale panna, sest ühel hetkel see muutub hästi tehniliseks,” selgitas Rajas.

Nukkudega mängimise keerukus seisneb ka selles, et tekkinud ideed esituse parandamiseks tuleb läbi mängida ja korduvalt harjutada.

"Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”, kus Rajas mängis autistlikku noormeest Christopher Boone’i, tõi näitlejale sel aastal NUKU teatri Ladvaõuna preemia. Kui lavale jõudnud etenduses on mehel roll näitlejana, siis pikalt prooviti tema tegelaskuju esimeses vaatuses hoopis nukuna näidata ning seega kasutati nukust abilist palju ka etenduse proovides. “Selles mõttes oli selle rolli loomine väga huvitav, et ma sain läbi nuku tulla tagasi enda kehasse, näitlejatöö juurde,” meenutas ta.