Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Keelesäuts: tülin "videoga"

Priit Põhjala
Priit Põhjala Autor/allikas: Tanel Valdna

Üks võõrsõna, mille paar käändevormi ühtepuhku tülinat tekitavad, on "video” videosalvestise, videofilmi või videolindi tähenduses. Kas "videode” või "videote”, kas "videosid” või "videoid”? Sageli ei oska sellele vastata needki, kes toda sõna oma ametist johtuvalt päevast päeva kasutama peavad.

Tahtes olla truu õigekeelsusele, tuleb mõistagi kätte võtta "Eesti õigekeelsussõnaraamat”; sealt näeme, et "videol” on au kuuluda esimesse tüüpkonda ja käänduda tüüpsõna "ohutu” eeskujul. Järelikult on õige "videote” – just nagu "ohutute” – ja "videoid” – just nagu "ohutuid”.

"Õigekeelsussõnaraamatu” varasemad väljaanded pakuvad "video” tüüpsõnaks ka "õpikut”. Sellest ei maksa segadusse sattuda; käändub "video” hästi ju ka "õpiku” kiiluvees: "õpikute” – "videote”, "õpikuid” – "videoid”. "Eesti keele seletavast sõnaraamatust” leiame, et "video” käänamisel passib tüüpsõnaks veel "kõrge”: "kõrgete” – "videote”, "kõrgeid” – "videoid”.

Niisiis, kes edaspidi kõhkleb, kuidas sõna "video” käänata, meenutagu üht täna kuuldud tüüpsõnadest ja käänaku selle eeskujul. Kui mainitud tüüpsõnad kuidagi meelde ei jää, võib aluseks võtta ka "videoga” sarnaneva võõrsõna "raadio”. Nõnda, nagu on kohatu öelda "raadiode” ja "raadiosid”, oleks kohatu kasutada ka sõnu "videode” ja "videosid” – ikka "videote” ja "videoid”.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: