Peeter Helme: meil ei ole mingit valusat lõhet, mis maailma pea peale pööraks ({{commentsTotal}})

Peeter Helme
Peeter Helme Autor/allikas: ERR

Alles tänavu suvel ajakirjanikuna ühel üritusel sõna võttes kaitsesin seisukohta, et ajakirjanik – Eesti ajakirjanik – peaks olema parteipoliitika- ja ideoloogiaülene. Praegu ma enam sellisel seisukohal pole. Täpsemalt – tunnen, et ümbritsev tegelikkus ise on teinud korrektiive ning olukord on muutunud.

Muidugi ei ole muutus sündinud üleöö. Nii et õigem on hoopis öelda, et Eesti ajakirjanduses valitsevad reeglid ning Eesti ajakirjanduskultuur on olnud pikka aega muutumises, kuid nüüd on nende muutuste tulemused, mistõttu mulle näib, et Eesti ajakirjanikud ei saa ega tohi nimetada end lihtsalt nii ideoloogiaülesteks, muutunud nähtavaks.

Ei, ma ei räägi mingist avaliku diskussiooni või avaliku kultuuri kriisist. Ei räägi sel põhjusel, et minu meelest pole seda olemas. Minu meelest ei ole meil mingit valusat lõhet, mis kõiki seniseid reegleid muudaks ja maailma pea peale keeraks. Tsiteerides kirjanik Mihkel Mutti esmaspäevasest Eesti Päevalehest: "Mingit suurt läbi ühiskonna ulatuvat lõhet ma ei näe. Kui põhilisemast kõnelda, siis on lõhe ühe suhteliselt väikese rühma haritlaste ja kõigi ülejäänute vahel."

Nii ongi. Ja nii palju sellest. Sest mu tänane teema pole mitte väidetav lõhe ühiskonnas, vaid ajakirjanduse muutumine ühiskonnas, mis, nojah, on pidevas muutumises. Minemata põhjustesse, nendin vaid, et tänapäeva Eesti ajakirjandus on muutunud üha selgemalt parteiliseks, ideoloogiliseks, poolt ja seisukohta valivaks. Seesama tsiteeritud Eesti Päevaleht on võtnud endale vasakpoolse lipulaeva staatuse. Võrreldes möödunud aegadega on oluliselt enam vasakule triivinud ka sama kontserni teised väljaanded – Delfi ja Eesti Ekspress, vaid Maaleht on üldjoontes see, mis ta alati olnud on... Postimehes on vist avalikku Reformierakonna-meelsust seoses paljukõneldud Kadastiku vaimu peletamisega vähemaks jäänud... Kuid see on minu kui pistelise lugeja hinnangu küsimus.

Mis viibki nähtuse tuumani – Eestis on kombeks eeldada, et ajakirjanik ja koos temaga ka ajakirjandusväljaanne on parteipoliitika ja ideoloogiaülene, kuid tegelikkus ei vasta sellele. Või vastab üha vähem. Mingis mõttes ongi jabur eeldada, et inimesed, kelle tööks on uudiste loomine, selgitamine, vahendamine ja taustade avamine ning ühiskondliku diskussiooni käigus hoidmine ja suunamine, oleks ise maiste huvide ja eelistusteta inglid, kes valdavad absoluutset tõde kuid ei ole ise selle mõju all. Samas tuleks Eesti ajakirjandusele kindlasti kasuks see, mida trükimeediast ainukesena on teinud Äripäev – öelda avalikult välja oma sümpaatiad ja antipaatiad. Lõppude lõpuks on see kutse-eetika küsimus ning kui sise- või välispoliitikat käsitlevad ajakirjanikud või arvamuslugudega ühiskondlikku mõttevahetust suunavad autorid jätavad iseenda eelistused hämarusse, tegelevad nad ju pettusega.

Ehk siis – Eesti ajakirjanduses seni kombeks olnud ajakirjaniku apoliitilisus on muutunud sõnakõlksuks või lausa pommiks jala küljes. Peaksime selle asemel olema otsekohesemad ja ausamad iseenda ning kuulajate ja lugejate vastu. Pealegi pole see mitte ainult kutse-eetika küsimus, vaid tingitud ka ajakirjanduse ja meedia arengust. Kuigi enne ütlesin, et ma nimetatud protsessi põhjustel ei peatu, siis mainin siinkohal vaid ära üha suuremad kiirused. Uudiste ja arvamuste vahendamise tempo nõuab ka seda, et kõik oleks algusest peale selge – nii uudise kui arvamuse sisu kui ka taust. Tänapäeva elurütmi juures ei jaksa ega viitsi vastasel juhul publik sellega üldse tegelda ja läheb teise väljaandesse. Ei väljaannetest ega seisukohtadest ju puudust ei ole. Ja et kõik selge oleks – pean ennast ise rahvuskonservatiiviks.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: