Arvustus. Porchesi kokkuvõte hipsterpopist
Uus plaat
Porches
"Pool" (Domino)
8/10
2013. aastal ilmunud Porchesi debüütplaat "Slow Dance in the Cosmos" oli meeldivalt vastuoluline plaat. Aaron Maine ja Greta Kline (tuntud ka lavanimega Frankie Cosmos) võtsid juba tolleks hetkeks üsna kulunud indie-rocki mudeli ja muutsid seda räpasemaks. Kõlad olid üsna toored ja mustad, läbi suitsu kõlas garage-rockilikku olematut produktsiooni (või siis meisterlikku koleproduktsiooni). Aga sellele astus vastu mingi õhkõrn sädelus - nõrkalt tuksuv süntpop, mis loogiliselt võttes ei peaks sinna konteksti eales sobima. Aga kuidagimoodi oli see väga õige. Uus album "Pool" näitab aga nende oskust sobimatuid asju kokku segada veelgi paremini.
Umbes kolm aastat on möödunud ja indie-rock ei huvita enam kedagi. Ega tegelikult garagelik kärin ja feedback ka kuigi põnev enam pole. Uuel Porchesi albumil seda enam ei kuule, see on lahustunud. Kuid nende mõne aastaga on nende kõlapilt kasvanud palju mitmetahulisemaks. Esimesed minutid plaadil ja meenuvad viimaste aastate säravaimad malbe elektroonilise souli artistid Rhye ja Jessie Ware. Kuid Porches on kõvasti külmem ja jäigem. Kohati esiletõusvad biidid võiksid olla tehno, ent need on asetatud sellisele positsioonile, et neid kuidagi liigitada on väga keeruline. Lounge-tehno?
Laiemate kõlade poolest on nad "Poolil" inspireeritud Mac DeMarco viimase aja loomingust. Selline vaoshoitud rannamuusika, mis on päikselisusega ülelaetud, aga ei kiirga seda liialt välja. Hea tuju, mis piirdub vaid maailma kõige sõbralikuma naeratusega. Lugu "Mood" on otsekui dünaamiline edasiarendus loost "Another One" - see demarcolik superhipsterlik värin ongi aga selle plaadi ilmselt üks suuremaid tugevusi. Kuid erinevaid tahke on veel, sellega Porches ei piirdu.
Lugu "Hour" astub vanakooli sündisaundi saatel, mis on justkui Kate Boy või CHVRCHES - kindlasti õrnem ja kui eelnimetatute puhul on tantsulisus rõhutatud, siis Porches üritab seda liikuvat külge enda puhul justkui maha suruda, kattes selle pehmete kajade ja paitavate vokaalidega. Aga veidral kombel mängiks ma peol just pigem Porchesi lugusid, sest see kõikumine on palju orgaanilisem ja vastuvõetavam. Selles plaadis on mingi ülimalt inimlik faktor, mis ühendab korraga kõige päikselisema soojuse ja jäisema külmuse. Justkui nagu meie, kes elu õnnelikematel hetkedel hakkame mõne sekundi möödudes ikkagi mõtlema kõigile neile jubedustele, mis ees ootamas on. Õnnlikkus on privileeg ja seda ma tunnen albumi "Pool" puhul eriti tugevalt.
See on justkui hipsterpopi perfektne sämpler. Näidis, milline on massidele mõeldud alternatiiv-popp. Ja nad teevad seda nii vaba pintslitõmbega - kõige selle taustal tiksub tihtipeale isegi agressiivne ja dominante trummirütm, mis ei tundu üldsegi vale. See plaat on korraga nii minevik, olevik kui tulevik. Nad austavad vanu trende, paljud saundid on pigem retro. Nad vaatavad praegust muusikapilti ja segavad selle enda muusikas kokku. Ja tulevik, noh. Äkki varsti ongi hipsterpop selline? See oleks küll iseenesest tore, sest siin on mitmekülgsust ja meeldivat hõllandust, mis muudab selle nurka talvise perioodi mõnusamaks.
PS! Ma muidu jälestan autotune kasutust, aga Porches teeb seda nii, nagu ma olen seda alati mõelnud, muutes õrna vokaali otsekui kummituslikuks. Mulle meeldib.