Mart Kalm: patt on see, et KUMU ei asu kesklinnas ({{commentsTotal}})

Foto: kaader videost

EKA rektor, arhitektuuriloolane professor Mart Kalm ütles "OPis", et KUMU peaks asuma kesklinnas ja annab au muuseumi töötajatele, et nad ebasoodsast asukohast hoolimata on suutnud KUMU tähenduslikult olulisel kohal hoida. Vaadake ja lugege täismahus intervjuud siit ERR kultuuriportaalist.

Homme saab Kumu 10-aastaseks. Millised on, Mart, sinu isiklikud mälestused selles muuseumiga seoses? Olid sa näiteks nime panemise juures? Kõige selline esimene emotsioon?

Neid on nii palju ja nendest kõige tähtsam on see pikk ootus, et see maja ehitatud saaks. Tegelikult ju Eesti Kunstimuuseumi on planeeritud 30ndatest aastatest alates, kui oli kaks arhitektuurivõistlust. Terve nõukogude aeg käis ju see jutt, kuidas Eesti Kunstimuuseum ei mahu Kadrioru lossi. Kõik need vaidlused 80ndatel: kas Kadriorgu või mitte? See oli pikk tee, kuni lõpuks ometi 2006 see maja valmis sai.

Sellele ehitusele eelnes ja ehituse ajal toimus tõeline titaanide heitlus. Mis need kännud siis olid, mille taha asi tegelikult takerdus?

Mu meelest oli peaprobleem see, et Eestis toimus tohutu murrang pärast vabanemist. Kultuur muutus tohutult teisejärguliseks. Samal olid kunstimuuseum ja ERM ehitamata kui niisugused rahvusliku projekti vanad võlad. Aga poliitiline eliit leidis, et muuseum on midagi sügavalt nõukogudeaegset. Või noh, ta ei peegeldanud neid uusi väärtusi, uusi avastavat maailma, mida tahtis uus neoliberaalne ühiskond tekitada ja luua. Ja seetõttu mul on see läinud alati hinge, kui 90ndatel Eesti vaimset maastikku kujundanud Isamaaliit rääkis nii palju sellest, et kuna me oleme väike rahvas, siis peame vaimult suureks saama, nagu oli Jakob Hurt öelnud. Ja kuidas kunstimuuseumi ehitamine ei mahu selle vaimult suureks saamise hulka ja sisse? See oli mulle pettumus. Ja tegelikult on ju Mart Laar hiljem tunnistanud, et seda KUMU ei oleks tulnud, kui Signe Kivi valitsuses lihtsalt ei oleks seda läbi surunud.

1995. aasta konkurss on selles õhkkonnas, kus poliitiline eliit ei taha kuuldagi midagi muuseumidest, aga valmib ta 2006 – see on ju see majandusliku buumi aeg, mil juba jätkub raha ka kultuurile.

Kuidas sa hindad soomlase Pekka Vapaavuori arhitektuurset lahendust? Rahvusvaheline žürii tunnistas selle parimaks.

Jah. Aga enne isegi kui jõuda selleni, tuleb veel rääkida sellest asukohast. Sest seda ju valiti pikalt ja põhjalikult. Ja see, et ta Kadriorgu peab tulema, oli kindel kunstimuuseumi töötajate soov. Ja mu meelest on see paljude hädade allikas. Selles mõttes, et muuseumi inimesed ei usaldanud poliitikuid ja nad arvasid, et lihtsalt kesklinna krunti neile ei anta ja nad mängitakse teistmoodi ümber ja et kuna Kadrioru loss on meil kindlalt käes, siis selle ümber kasvatada on lihtsam.

Ma mäletan neid konkursile laekunud töid suhteliselt hästi, sest ma ise olin konkursi ekspert. Ega siis Kadriorgu need tööd ükski ära ei mahtunud. Asukoht ongi üks KUMU suurimaid õnnetus. Mu sügav imetlus KUMU töötajate, heade kolleegide tegevuse suhtes. Et nad nii ebasoodsal kohal linnas on nii hästi suutnud tegutseda. Nad on olnud fantastilised.

Aga mis siis on selles valet? Ma pole hetkekski mõelnud, et see on vale koht.

Tõsi või?

Jaa!

Ma olen sügavalt veendunud, et KUMU oleks pidanud olema kuskil kesklinnas. Ma mäletan, kuidas oli suur aktsioon Solarise asemel, mis tegelikult on 1945. aasta Tallinna kultuurikeskuse plaaniga ette nähtud kunstimuuseumi asukohaks. Kujuta ette, kui Solarise asemel oleks KUMU, kas see ei oleks olnud Kumule õigem koht?

Ei tea, seal on nii palju liiklust ja sagimist ja see Kadriorgu tulek on selline rituaal, sa jalutad ilusti tiigist mööda. Tead, ma vaidlen ikka sellele vastu.

Okei, vaidle. Aga mina olen küll sügavalt veendund, et ühes sellises linnas nagu Tallinn, mis oli sõjast räsitud, kus pole kunagi olnud piisavalt raha selle linna keskust korralikult välja ehitada ja teha seda nüüd büroode ja kaubakeskustega ja lasta üks selline unikaalne sajandi ehitus nagu seda on kunstimuuseum kesklinnast välja, on absoluutne patt. Täpselt sama jama on minu meelest Tartuga, kus peale ERMi enam midagi nii üldriiklikku-üldrahvuslikku, üle-eestilist tähtsat ei ehitatagi iial ja nüüd lasta see linna taha metsa sisuliselt. Samal ajal on näiteks jube kole kohtumaja kohe Vanemuise kõrval Lille mäel

Ja kui sa vaatad nüüd seda KUMU arhitektuurset lahendust, siis tegelikult on ju see minu meelest ebasoodus, et alati siseneme siit alt tagant ukse kaudu, kui me linnast tuleme. Siia üles Lasnamäele on pikk tee, tuleb tulla kuskilt vanade tööstushoonete vahelt suure tiiruga ja siin on parkla. Keegi ei käi siin, keegi ei jäta autot siia ja ei tule siit. Mina alguses püüdsin nii-öelda arhitektuurisõbrana nii teha… ja vahepeal oli see tunnel, mis siit tuleb, kinni pandud, siis jookse suure ringiga õuest… see on hästi tüütu.

Kadriorg on ju nii valmis, ta on nii kujunenud, et siin on vanad puumajad, siis see Pätsi ohvitseride elamu siin keskel ja nüüd tuleb nihuke nagu lendav taldrik, suur, ümmargune, geomeetriline struktuur. Ja siis ta ei oskaks nagu paigutada ennast sellele kohale, ja ta näeb ette meile peasissepääsu nendest meeletutest treppidest, kust mitte kunagi keegi ei sisene. Kassa vaatab nende poole, aga kõik inimesed ju tegelikult sisenevad sealt tagant, tagaukse kaudu, väikse puumaja puuriida tagant. No kas see on siis soliidne muuseumi sisenemise koht?! Samas nihuke Speeri vaimus meeletult monumentaalne õu, kus väga harva on üritusi ja ta on siiski suhteliselt kasutuseta jäänud.

Ega sa KUMUs kunagi pole ära eksinud?

Peaaegu alati. Hea arhitektuuri üks esimesi tunnuseid on see, et inimene ei eksi ruumis ära. Ruum peab alati inimesele ütlema, kuhu ja kuidas liikuda. See on prantsuse klassikalises arhitektuuris 17. sajandil välja töötatud põhimõte, mida kogu hilisem arhitektuur on pidanud jälgima. Noh, modernism küll küsimärgistas selle, mõtestas ümber, aga tegelikult sai aru, et sa pead ikkagi inimest juhatama.

KUMU iseenesest huvitav kaarjas kanjon on selgelt inspireeritud just enne KUMU konkurssi toimunud Kiasma Steven Halli võidutööst, kus on samamoodi kaarduv kanjon, ümber mille inimesed liiguvad. Tol hetkel, 90ndatel oli see populaarne idee, aga ma pean tunnistama, et ka Kiasmas ma olen alati hädas ja ma ei tea, kus ma olen. See on seda tüüpi liikumisskeemi probleem. Aga teistpidi, ega KUMU nii suur labürint ka ei ole, ja ma olen alati lõpuks selle tee üles leidnud.

Aga mis on arhitektuuri juures hästi?

Jättes kõrvale need arhitektuursed kohmakused, on vaieldamatu pluss see, et KUMU on ajatu arhitektuur. Ma mäletan, kui Maarika Valk meile kõigile seletas, et me ei tohi liiga moodsat, liiga hetkemoega kaasas käivat muuseumi ehitada. Muuseum on pikaks ajaks ja seetõttu ta peab olema neutraalselt modernse arhitektuuriga. Ja laias laastus ta ju seda on… ja see ongi tema suur pluss.

Eesti inimesed, kaasa arvatud lapsed, on KUMU üles leidnud. Kas need lootused, mis Kumule 14 aastat tagasi pandi, kui see kopp maasse löödi, kas need on sinu arvates end ikkagi tänaseks päevaks õigustanud?

Loomulikult on. Me oleme ühest tohutust pudelikaelast eesti kultuuris üle saanud. Ja nüüd, kui tänavu sügisel avatakse ERM, siis ma loodan ka, et üks saja-aastane vaev lõpeb ära. Ja me suudame end tunda palju tugevamana, me ei löö põnnama iga siia sisserändava inimese ees, vaid meil on olemas hea, tugev eesti kultuur, mis tunneb end vaba ja iseseisvana Euroopa rahvaste peres.

Kui ma kuraatorina tegin siin KUMUs kunstiakadeemia 100. juubeli näitust, siis ma esimest korda nägin ära ka tagaruumid. Ehk siis selle muuseumi köögipoole. See ala, kus töötavad restauraatorid, nägin, kuidas hoitakse pilte, see on super. Super, et meil lõpuks ometi on muuseumil nii head hoiutingimused, et meie süda võib olla rahul, et eesti kunst, mis on siia toodud ja siia antud, säilib. Tavaline näitusekülastaja lihtsalt käib saalist saali, ta ei märka seda, kui professionaalselt on pildid välja valgustatud, kuidas on tagatud kliima. See jääb arhitektuursest efektist välja, see sisuline, tohutult oluline muuseumitöö pool. Kogu kunsti eksponeerimise tehniline taust on hästi ja professionaalselt lahendatud.

Mida me KUMUle sünnipäevaks sooviksime?

Jõudu, jaksu ja palju häid näitusi, mis neil muud vaja. Aga muidugi seda ka, et fondid täieneksid veelgi.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: