Live-elamus: Ryoji Ikeda ajaväline helinägemus maarahvale ({{commentsTotal}})

Ryoji Ikeda (1966) supersümmeetria. 2015 Audiovisuaalne installatsioon
Ryoji Ikeda (1966) supersümmeetria. 2015 Audiovisuaalne installatsioon Autor/allikas: Jana Chiellino. Vinyl Factory loal

Kontsert/näitus

Ryoji Ikeda

"Supercodex"/“Supersymmetry"

12.2 (- 28.2)

KUMU, Tallinn

Palju kaunilt keerulisi sõnu on rahvusvaheliselt ühe tunnustatuima kaasaegse audiovisuaalkunstniku Ryoji Ikeda KUMUs jooksva näituse kohta kirjasõnas seatud ja ka neidsamu sõnu on võimalik vaadelda kodeeritud sümbolijadana, mida võib tajuda tähenduslikena, aga võib ka mitte. Mida rohkem on kunstiteos lahti seletatud ja toetub taustainfole, seda huvitavam on seda haarata puhtalt, ilma tugipunktide ja etteantud tähendusteta. Enamikke vaadeldavate objektide tegelikke tähendusi me ei tea - esmalt ei oskagi neid otsida ega ka olemasolevaid teadmisi tõeselt rakendada. Tajude piiratust, mis laseb paljudel meist näiteks puud tajuda lihtsalt puuna, on vabastav võtta mängulisena ja luua voolavatele tähendustele võrdne olekuluba.

Kellele hirmutav, kellele peibutav, aga universumi algosakesi helis ja pildis otsivale Ikeda etendusele "Supercodex" KUMU Auditooriumis oli kogunenud tunduvalt saalitäit ületav hulk huvilisi, kellest märkimisväärne osa jäi veel ukse taha imest osa saama. Väljavalitute rõõmuks toimus intensiivne tugitooliseanss, mida annab meenutada isegi ehk kiiktoolieas kamina ees. Sunnitud istungivorm jättis kuulajad omamoodi piinavasse, kuid ainuvõimalikku olukorda, kuna äärmiselt raske on Ikeda heliloomele, täpsemalt juba aastal 2013 elektroonikaleibli Raster-Notoni all välja antud albumile "Supercodex" rakendust leida väljaspool toetusmehhanismide koosmõju. Klikkiv, hakkiv, makromehhaaniine transs, mille tundeskaala paigutub külma ja jõulise ärevusttekitavale vahealale.

Kui elektrooniline muusika sisaldab pea alati vähemal või enamal määral maiseid momente, või otsib vähemalt sidusust elava ja mehhaanilise maailma vahel, siis Ikeda on enda heliloomes keskendunud ainult inimlikkusest taandunud skelettidele; algosadele, mille elus või surnud olek on küsimärgi all. Teatepulka edasi loovutades võib öelda, et sedalaadse info täielikuks mõistmiseks peaks ise masin, humanoid või parimal juhul android olema. Väga huvitav oleks näiteks lugeda "Ex Machina" Ava kiibisärinaist sündinud arvustust.

Suisa enneolematult futuristlikke jooni ei ole aga vaja Ikeda audiotoodangust otsida - 90ndate lõpus aina enam kõlapinda leidnud ekperimenteeriva elektroonika lagi seisab juba teist aastakümmet näiliselt samal kohal, tegeledes mikronüansside täiustamisega ja nii mõnigi "Supercodexi" kalkidest helindeist sobiks vabalt taustaks kaasaegsetele hiphop-häältele. Ikeda tukset hoiab ülal rütm - mõõduka tempoga, glitchiv ja lühises troonika, mille struktuuridest võib otsiv kõrv isegi keemilist funki leida.

Antud vorm ja lähenemiskeel kippus silmi- ja kõrvupimestava etenduse keskpaigas muutuma kohati veidi etteaimatavaks, ja seda just nimelt nende eelpoolmainitud maisusihaluste tõttu. Aga masinatel on sinust ükskõik ja helile truuks jäädes oli ka sünkroonvisuaal vahetoonideta - mustvalge, totaalne, jõhkrusepiiril tähelepanu nõudev maraton. Peab ütlema, et tuulutuseks pealevaadatud "Supersymmetry" näituseosa pakkus oma surround-helidroonide ja kosmosesüstikuatmosfääriga isegi sügavamat kogemust; eriline luksus saaks kindlasti osaks neile, kel õnnestuks viibida saalis ainukülastajana. Igatahes tänuväärsel kombel etendusel "Supercodex" tõde ei kuulutatud ja siit edasi fantaseerides mõjuks muusikamaailmas täiesti värskendavalt uudis, et Ikeda ongi humanoid, või parimal juhul siiski android.

 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: