Vaba Lava tükk, mis räägib pimedatest inimestest ja mida esitavad erineva nägemistasemega inimesed (täiesti pimedatest nägijateni), pani järele mõtlema mitmel korral.

Saali tulles vaatasin kohe ringi. Kas publiku hulgas on nägemispuudega inimesi? Nägin üht tüdrukut, kes oli ilmselgelt pime. (See oli finaalis kõlanud laulu "Lendutõus" sõnade autor Raili Ilves.) Vaheajal ringi liikudes nägin üha rohkem nägemispuudega inimesi, sest esimesel pilgul ei osanud neid eristada. Ja märkasin samas inimesi, kes kasutasid silmasidet ja valget keppi, et proovida, kuidas on pimedana liikuda (ja olid loomulikult kohmakamad kui pimedad).

Ja etendus pimedate noorte bänditegemistest ja armastuslugudest - Martin Alguse tavapärases eheduses ja töötava dialoogiga, kuigi üsna napi looga, millesse lõikusid anekdootlikud või siis informatiivsed killud, mis avasid pimedate igapäevaelu ja olmet - oli tehtud nii, et oleks jägitav ka pimedatele. S.t. aegajalt kommenteeriti ja räägiti lahti liikumist, tegelased jutustasid, mis on neil seljas. Lugu see ei lõhkunud. Taolise esitusega oli võimalik kaasa minna.

Korduvalt rõhutati, et pime inimene ei talu haletsemist, alahindamist. Selge, et ta soovib olla võrdne ja inimesena ongi. Aga selge ka, et ta maailm erineb. Ja samas toodi välja lugusid, kus pimedatest sõidetakse üle, totraid olukordi, kus nendega ei osata suhestuda.

Ja see vist ongi keeruline. Tundub, et me kõigume haletsemise ja (kui haletsemisest tüdineme) ülbitsemise ja ükskõiksuse vahel. Miskitpidi on seegi mõistetav, sest pimedatega, nagu ka kurtide ja teiste erivajadustega inimestega suhtemine, tahab väikest pingutust ja pole meie igapäevaharjumus.

Etendus oli liigutav ja tekitas empaatia, aga kas me viime selle empaatia koju kaasa ja leiame ka homme üles, ma ei tea. Küllap nii ja naa. Karta on, et elu on endiselt üsna julm ja inimesed on osa sellest elust.

Ja selge on ju ka, et vähese mängupraktikaga pimedaid amatöörnäitlejaid vaatame ikkagi teatud eelhoiakuga. Ja pole tolku selle eitamisest. Ehk ei peagi eitama. Nii vaatame-kuulame vist enamasti näiteks ka pimedaid muusikuid.

Teine mõttekoht minu jaoks oli, kui ma tükk aega ei saanud aru, kes näitlejatest kui hästi näeb.

Ühel hetkel rääkisid näitlejad selle asja lahti ja ma olin arvanud valesti. Pimedad liiguvad laval väga enesekindlalt. Nad võivad tajuda ruumi paremini kui prožektorist pimestatud nägija.

Ja pärast etendust valgustas Martin Algus paradoksi, et pimedad kohanesid ruumis ruttu ja liikusid nii sujuvalt, et lavastaja oli palunud neil liikuda kohmakamalt, et nad mõjuks siiki pimedatena. Tähendab pimedad pidid hakkama mängima pimedaid mõjumaks usutavalt ja et pime olemise teema püsiks ülal. Paneb mõtlema. Meil on sterotüüpne mõtlemine ja pimedate probleemidest rääkides tuli meie stereotüüpidele vastu tulla, sest muidu ei saa me aru!

Ma olen näinud paari tükki, kus nägevad näitlejad on pidanud mängima pimedaid ja on mänginud küllaltki usutavalt. Näiteks "Leegitsev pimedus" Theatrumis (ja kus ma nägingi Maeterlincki "Pimedaid", seda on korduvalt mängitud). Aga nüüd ma tean, et nad on mänginud üle. Ja kui nad poleks seda teinud, poleks me neid pimedatena võtnud. Kestvalt pimedana elanud inimese pime olemist võib reeta mingi detail või eksitus, muidu ei eristu ta õieti nägijast.

Aga see on juba lavatehniline teema.

Nii, et kui ma tükki soovitan – ja ma soovitan – siis ei saa ma ikkagi öelda, et see on tavapärane inimlikult puudutav lugu (puudutav ta küll on) ja teatritükk – see on siiski paratamatult järelemõtlemisetükk.

Ehk ei ole sellega midagi valesti.

Aga paar näitlejat mõjuvad laval nii vabalt (küllap on seal osa ka selles, et nad ei näe näiteks publikut ja prožektorivalguses olemist), et ilmselt võiks neid vajadusel kasutada profiteatris.

Vestlus tüki autori Martin Algusega

Martin, mida sa tükki kirjutades ja Terateatriga suheldes pimedate kohta õppisid? Kas arusaamises pimedate olukorrast tekkis mingi oluline muutus? Suhtled sa nüüd pimedatega teisiti kui varem? Kui kirjutaksid nüüd mõnda tükki sisse pimeda tegelase, mida teeksid teisiti?

Kui Jaanika mulle esimest korda sellest lavastusideest rääkis, siis sel hetkel mul puudusid lähemad kokkupuuted pimedatega. Asi tundus huvitav. Sain selle esimese vestluse ajal aru, et see teema annab mulle võimaluse luua omamoodi atmosfääriga lugu, milles on tegelased, suhted, probleemid ja intriigid, mille peale ma ise kuidagi ei tuleks. Sain aru, et see maailm on täis huvitavaid ja vaimukaid inimesi. Hiljem pimedatega kohtudes sain sellele tundele kinnitust – karge huumor ja suhtlemisel valitsev vahetus mõjusid värskendavalt. Mulle tundub, et pimedate hulgas näiteks virisetakse tunduvalt vähem kui mujal Eestis. Probleemid on selgemad ja olulisemad, iga pisiasi ei pane isegi õlgu kehitama. Kogu meie suhtlus oli täis elevust, huumorit ja vaimusärinat, selles seltskonnas on väga meeldiv viibida. Leidsin endale hunniku uusi ja andekaid sõpru. 

Kuidas kirjutades tajuda pimeda maailma seestpoolt?

Üritasin tabada mingeid paradokse ja motiive, mis seda lugu saadaksid, see puudutab rohkem dialoogi, aga nii-öelda seljaajuga üritasin minna kaasa omamoodi salapärase atmosfääriga, mis teema tõttu kuskil mu ümber hõljus, selles on suur osa helidel, lõhnadel ja fantaasial: kuidas kujutada ette asju ja inimesi, kui sa pole mitte kunagi midagi näinud? Liikusin pigem alateadlikult selles hoovuses, aga hoidsin vahel ka silmi kinni, et ise füüsilielt tajuda, mis tunne see on? Ja mis tunne on siis, kui sa ei saagi piiluda? Peamiselt töötasin aga laenguga, mille sain kohtumistelt Terateatri trupi ja Jaanikaga.

Kas näitlejad tegid sulle abistavaid märkusi?

Jah, tegid küll, olin ikka mõned apsakad teinud, kui loo mustandit lugesime, aga samas oli mul hea meel nende kohtade üle, mille olin vaistlikult ära tabanud – osad välja mõeldud asjadest hakkasid liigseltki mõne tegelase eraelu meenutama ja tegime mõne koha isegi selle tõttu ümber. Meie eesmärk oli ju ikkagi kõnelda teatrikeele kaudu, läbi tegelaskujude, mitte teha päris dokumentaalteatrit.

Käisite Jaanika Juhansoniga mõlemad Viljandi Kultuuriakandeemias. Kas see andis ühise platvormi, teatrikeele taju? Kuidas trupp kaasa tuli?

Jaanika on Terateatriga juba mõnda aega tegelenud ja see pole neil esimene suurem avalik esinemine, see on küll seni kõige mastaapsem. Ühine koolitaust meid eriti ei mõjutanud, mina lõpetasin palju varem kui tema jne, aga meid ühendas ilmselt kõige rohkem tahe ja huvi just selle teemaga tegelda. Mina uudses atmosfääris ringi uurides ja Jaanika luues lavastust, kus ta oma trupi viimseni proovile sai panna. Leppisime kohe kokku, et tuleb tempokas lugu a la road movie, ei ole staatikat ja ainult probleemidele keskendumist, vaid on ikka seiklust ja elurõõmu, mida trupiliikmed ise elus hindavad. Ja trupp on tõesti fantastiline, nad on täpsed, töökad ja julged – etenduses on palju liikumist ja dünaamikat.

Kas pimeda maailmas on väärtusi, emotsioone, elamusi, mida nägijatel on vähem?

Tundub, et mõnda asja näeb tõesti selgemalt, kui silmad kinni panna ja kogu väline mürakard hetkeks välja lülitada. Aga üldiselt on see ju sama maailm nii nägijatele kui pimedatele ja samad on ka väärtused, emotsioonid. Mul on alati hea meel, kui ühiskonnas õnnestub vahelt seinu lõhkuda ja kummutada eelarvamusi ja hirme, loodetavasti lõhume neid seinu ka selle lavastusega.