Ega see pole ainult kunstnikega nii, et vanemaks saades lähevad neil tööd lihtsamaks ja selgemaks. Nii on ka paljude muusikute ja kirjanikega, sest mõtted saavad lihtsamaks-selgemaks ja tööoskustest ning nõksudest võib hulga pooltöötavat ära visata ja jätta alles selle, mis kõige paremini töötab. Kahju, et sportlased ei saa palju aastakümneid järjest võistelda, läheksid ehk ka paremaks. Aga kere ei löö enam ette. Sedapidi on kunstnik paremas seisus kui sportlane või isegi kirjanik, sest kuulda on olnud, et käsi maalib seda paremini, mida vähem mõistus segab (aga natuke peab ikkagi segama ja see ongi oluline moment).

(Kui vanalt Evald Okas veel maaliski? Üheksakümne viieselt? No nii oleks Pihol aega selgineda veel pea kaks korda nii kaua, kui ta aktiivselt maalinud on.)

Aga muidugi oli Piho oma kindla käekirjaga ja üsna lihtne juba algusest peale. Kui piltidest läbi kumavat metafüüsilist ruumitaju ja eksistentsialistlikku nukrust arvesse mitte võtta. Või värvipindade ja üleminekute tundlikku läbimaalimist, mida Piho on hoidnud sordiini all nii, et distantsilt vaadates sulab pildipind kokku ja faktuuri võid uurida lähedalt.

Vaala näitusele on Piho teinud viisteist suurt jurakat umbes poolteist kord pooleteist meetrist tööd üsna sarnases rahulikus pruunikas koloriidis (kui eemalt takseerida, lähemalt on värvimängu küllaga) ja kaks tillemat, millest ühe arhitektoonika meenutab mulle kangesti Arnold Akbergi ligi saja aasta taguseid ja teine võiks jällegi olla tervitus Ado Vabbele, kuigi vihjeliselt ja stiliseeritult.

Suurtelt piltidel on enamasti Piho ise suures tühjas monokroomses ateljees, ees värviplekiline põll, mis venib ja lohiseb maas nagu slepp, aga mitte järel nagu daami õhtukleit. Roomab maas kunstniku ees ja kui Piho pikemat sammu tahab võtta, siis takerdub ta alatasa oma kunstnikukitlisse või põlle. Mõnikord on pildil ka muusa või naine, aga need läbisaamised tunduvad veel nukramad ja melanhoolsemad kui üksildus ateljees. Mees ja naine on enamasti lähestikku, aga vaikivad ja vaatavad eri suundades, pääsmatult seotud ja pääsmatult üksi. Kurb ja eestilik lugu.

Ka Piho ise on käsist ja jalust seotud, kui vahib vabalt keksivaid vareseid. Pilte, kus ta üritab lendu tõusta, on Juss Piho maalinud korduvalt varemgi. Aga kuigi pildid tunduvad melanhoolsed, jääb sisse tunne, et Piho alter ego piltidel on oma üksilduses omamoodi rahul ja õnnelik, isegi kui üksi ja üksildasena ateljees askeldades on seltsiks valdavalt vaid värvilaigud paletil ja põllel.

Siin on mõned küsimused, mis ma Pihole saatsin, aga ta ütles, et küsimused sisaldavad vastuseid ja tal pole midagi lisada. Ma küll kahtlustan, et maalija ei viitsi eriti kirjutada - sama olen kohanud mõne muusiku või kinomehe juures. Ometi kirjutab düsgraafilise hoiakuga inimene paremini kui teised, kui ta oma tõrke ületab.

Olgu pääle. Kui sisaldavad ka vastuseid, siis siin on vaid küsimused.

- Ma ütleksin sulle mõned märksõnad, mis mulle pilte vaadates meenusid, et kontrollida, kas mu mõte liikus õigetel radade. Näiteks saja aasta tagune Prantsuse kubism ja Georges Braque’i pruunikad pastelsed pildid?

- Kah umbes sama vanad metafüüsiliselt tühjad ruumid, kus on pingestatud atmosfäär? Chirico, Magritte, Dali. Kuigi sina oled eestilikult rahulikum.

- Peeter Mudist tuleb ka tahtmatult meelde. Nii läbimaalitud pindade kui nö "metafüüsika" poolest. Kuigi Mudisti absurd on vähe teist karva ja minu meelest lõbusam. Aga te mõlemad teete triviaalsusest ja olmest midagi, mille jaoks mul pole õieti nime. Mis see nimi võiks olla?

- Ja mõned urgitsemised. Mis vahe on sinu jaoks üksindusel ja üksildusel? (Seda küsis kunagi Juhan Viiding Mati Undilt.)

- Kas sa mõtled pildi enne maalimist välja (skitseerid ja jääd selle juurde), või areneb pilt maalimise käigus (mitte vaid värvis, aga kompas)? Puukallistamise ja kivi peal saapapaela sidumise pildi puhul tuli mul tunne, et sa olid poole maalimise peal pilti 90 kraadi keeranud, et pinget tekitada ja viinud püstised figuurid horisontaali. Kas ma eksin? Kas poolik pilt võib hakata protsessi juhtima nagu mõnioord tegelased juhivad romaani käiku või romaan hakkab end ise kirjutama?

- Mis lugu või suhe on mees- ja naisfiguuride vahel piltidel? No mulle tundub, et see on üks ja sama lugu, mis muudkui jätkub ja kus on ühe korraga võõrandumine ja samas koosolemine.

- Kuldvasika pildile ei saanud ma eriti pihta - kuna see on kultuuriloolise vihjega (nagu sul aegajalt on varemgi olnud), siis tahaks pihta saada. Kolm meest ju ei kummarda vasikat. Arutavad midagi. Ja üks kannab maski. Kas nad kavatsevad vasika maha müüa? On see üldse nende vasikas? Sa pole ju ometi mammona peale vihane?

- Sa oled kõva kalamees. Miks sa kalu ei maali? Või neid jõgesid, kust kala püüad? Kas kardad häid püügikohti reeta?

Juss Piho näitus "Koloreeritud üksildus" on Vaal Galerii avatud 26. märtsini.