Arvustus. The Besnard Lakesi väljasõit rohelisse ({{commentsTotal}})

The Besnard Lakes
The Besnard Lakes Autor/allikas: FB

Uus plaat

The Besnard Lakes

"A Coliseum Complex Museum" (Jagjaguwar)

7/10

Abielupaari indie-bänd (Yo La Tengo, White Stripes, Low) kõlab nagu klišee, kui need oleksid halvad bändid. Hetkel tundub see aga hoopis mingi kvaliteedimärk olevat, sest kõik mainitud kollektiivid omavad lisaks produktiivsusele ka mingit müstilist fluidumit, mille võtit arvatavasti teavad vaid need, kes armastajatena koos muusikat teinud on. Seega, kes ootab The Besnard Lakesi uuelt plaadilt romantikat, see ei pea pettuma, aga peab kohe hoiatama, et need siin pole traditsioonilised armastuslaulud. See on mikitalik romantika, armastusavaldus loodusele ja müstikale, mis ette kantud Pink Floydi T-särk seljas, kitarride undamise saatel, UFO-laev pea kohal hõljumas. Floydi "Dark Side Of The Moon" on Besnard Lakesiga seoses ennegi läbi käinud, samuti on neid võrreldud Brian Wilsoni, sajandivahetuse Mercury Revi ja teiste Kanada indie-bändidega (nt Arcade Fire), aga aitab vägivaldsetest paralleelidest.

Perekond Besnardid (tegelikult küll Jace Lasek ja Olga Goreas) on nime saanud päriselt eksisteeriva järve järgi. Samas kui uue plaadiga seoses räägitakse hoopis ühest teisest järvest, mille ääres paarike inspiratsiooni ammutamas olla käinud – see asuvat kuskil inimtühjas Saskatchewani piirkonnas. "See on koht, kus saad tunda end ainsa inimesena maailmas ja häirimatult keskenduda ainult sellele, mis on sinu jaoks oluline," on Jace Lasek öelnud. Plaadilt kuuldav kinnitab ta sõnu – müratase on küll võimas, aga on pigem aega seisatav karje, mis kutsub enda sisse vaatama. Loomulikult ei saa jätta tõmbamata veel üht rohmakat paralleeli, mis kannatab trükimusta lausa mitmel eri põhjusel. Järvede teema indie-skenes on omaette teema, aga võrdlust Imandra Lake'iga õigustab pigem muusika, nurkapidi loodust riivavad laulusõnad ja samasugune inimtühjade maastike visuaalesteetika.

Viimasel ajal indie-rockis toimunud popi asemel pigem proge ja psühhedeelia suunas vaatamine on ka Besnard Lakesi rambivalgusse toonud. Eriti hea, kui üks bänd kõigis neis žanres hästi orienteerub, nagu Besnardid seda teevad. Kohati sügavasse psühhi uppuvad instrumantaalpartiid ja science fiction'isse kalduvad laulusõnad päästab Lasek falsetiga ja hoiab nii bändi ühe jalaga maa peal. Viiendaks albumiks täiesti oma saundikeele välja kujundanud ansamblile heidetakse küll ette mõningast kohaltammumist ja eredate hetkede puudumist, aga see on ka mõnes mõttes täiesti loogiline asjade käik – kui vaatad liiga palju ringi, süüdistatakse sind kopeerimises, kui arendad välja täiesti oma helikeele, saad nahutada igavuse eest.

"A Coliseum Complex Museum" ei ole kindlasti igav plaat. See album vajab avanemiseks ja sisseelamiseks aega ja tavalisest valjemat heli või isegi kõrvaklappe. See muusika on sama vaheldusrikas kui maastik, mis võis avaneda Lasekil ja Goreasil oma järve ääres kaugusse vaadates – küll inimtühi, aga reljeefne ja lopsakas mõttelennuväli.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: