Arvustus. Tartu on kaardimast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kai Aareleid
Kai Aareleid Autor/allikas: Varrak

Uus raamat

Kai Aareleid
"Linnade põletamine"
Varrak
327 lk.

Eemalt vaatad, et päris paras tellis. Trükitud aga nii paksule paberile, mingi senitundmatu erivorm, et järjehoidja liigub edasi päris vilkalt. Sellest on kahju, sest see on üüratult hea raamat.

Üksi pealkiri on omaette väärtus, seda annab pärast raamatu lõpetamist üle mõtiskleda siit, sealt ja kolmandastki kandist. Ei hakka siin oma nüride arutlustega teid vaevama, aga pange tähele, teid tabavad nad samamoodi. Loodetavasti sügavamõttelisemad. Olgu peale, endal kargas pähe, et Tartu, kus lugu käib, on vist Liivimaa kõige mahapõletatum linn üldse. Kaardimäng kah. Kuigi kaarte pole ikka aastaid mängitud. Hasartmängudega üldse kehvad lood. Vaid kaks korda elus kasiinot sihtotstarbeliselt külastatud, esimene kord võidetud, teine kord täpselt sama summa kaotatud... pärast mida öeldi: ei, mees, sina lähed kasiinosse ainult napsu võtma, aga kõikidest ühekäelistest ja rohesametilistest hoiad sina eemale, sest iselooma sina pidada ei oska.
Kaartidel ehk kuradipiiblil ehk nelja kuninga raamatul, on siin kõva osa mängida. Muidu – tüdrukust sirgub tütarlaps. Hämaratel pärastsõjajärgsetel aastatel. Inimesed toibuvad. Lepivad vaikselt, et kõik vahepealne polnud halb uni.

Vanemuine on varemetes.

Küüditama oleks pidanud selle riigivargast naabri, aga mitte minu sugulased maalt!

Endalegi märkamatult minnakse härralt-proualt-preililt üle sisisevale pöördumisele seltsimees ja kalgile: kodanik.

Venelased jäävad siia ja neid tuleb manu.

Nagu enne, on rikkad, on vaesed. Ühele koolitüdrukule võib seeliku rebenemine olla elu traagika – sest see on ta ainus. Teine saab vaid aru, et juhtunud on midagi eriti halba.

Sellises ümbruses ja ajas kasvab siis peategelatar Tiina, mäletamisajast 17aastaseks. Varem ja vahele toimetavad vanemad, naabrid, sugulased, sõbrad. Ema, kelle peigmees ei vaevu pulma ilmuma, sest 1941 ja sõjatöö tahab tegemist. Isa, kes vanema mehena ema oma hoolitseva tiiva alla ja pärast naiseks ka veel võtab. Vahvad prouad, kes selgelt elavad omas, kadunud maailmas, millest nad väga rääkida ei taha. Kes vahetuvatele asukatele vaatamata kangekaelselt ütlevad: Estica maja.

Pindala, kus tegevus käib, on maru pisike. Vanemuise mäe ümbrus, põhimõtteliselt, natuke Toomet ka. Sinna mahub aga kõike. Pisikesed asjad saavad sellise tähenduse, et sina arvad mõistvat – korraks – maailma olemust. Kired, pahed, rahad, tülid, üleaisa, hukutavad joogid, veel hukutavamad kaardid.

Aga õnneks on ilusat. Lapsed ju jõuavad teismeliseks. Siis tuleb see armastuse õnnetus peale. See lugu on siin niivõrd kaunis, et suisa valus hakkab, tönn peale. Armastuse nimi on veel Vova, tutvumise lugu hullnaljakas. Ning, nagu peab, ripub armastajate kohal vääramatu saatus. Nii on kaartides ette määratud.

Olemata mingi asjatundja tüdrukuteraamatutes, midagi justkui koidab, et tahaks võrrelda Silvia Rannamaa ja Aidi Vallikuga. Mispärast väga loodaks, et ka see köide saab kultusteoseks. Iga sõna siin on seda väärt. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: