Lugege katkendit: P. I. Filimonov, "Laulis, kuni kõik lõppes" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

P. I. Filimonov
P. I. Filimonov Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub.

 

P. I. Filimonov

LAULIS, KUNI KÕIK LÕPPES

Originaal: Пела, пока всё не закончилось

Vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub

Toimetanud Krista Mõisnik
Kujundanud Anne Pikkov
312 lk, pehme köide

Varrak

 

Saatuse tahtel unustab kummalise nimega noormees Olimpi oma elu ja veedab päevi, nädalaid ja kuid oma vanaema surivoodi juures, teadvustamata, et on sattunud valel ajal valesse kohta. Kõik võib varsti lõppeda, muutuda lõputuks küünlapäevaks, ainult et ilma küünaldeta, ilma päevata, ilma selle inimeseta, kes on võimeline seda päeva tajuma. See on raamat Tallinnast, millist ei ole, elust, mis oleks võinud olla, kuid mida ei ole, ning ajast, millega on lood veelgi hullemad.

 

Piim ja mesi


Varem piisas selleks, et sind armastataks, lihtsalt olla suhteliselt hea inimene. Ei olnud üldsegi vaja midagi teha, sa lihtsalt olid olemas. Sa lihtsalt naeratasid vanematele. Sa ei viinud lasteaiakasvatajat endast välja. Ei seganud õpetaja jutule vahele. Naeratasid armsalt. Naeratasid armsalt. Naeratasid kogu aeg armsalt. Isegi rääkida polnud vaja. Pärast siginevad sulle tasapisi kohustused, konventsionaalsused, kurat teab mis. Ja selleks, et sind armastataks, ei piisa ainuüksi heaks inimeseks olemisest. Seda enam, et kuidas on siin võimalik määratleda, kes on hea ja kes mitte? Kus on see mõõdupuu? Kõik on nii laiali valgunud, laiali loobitud, nii pilla-palla nagu herned tsentrifuugis. Kes neid küll sinna toppima hakkaks, see on juba ise küsimus. Aga just herneterana tsentrifuugis ma ennast tunnengi. Kusjuures täiesti läppunud, veeuputuse-eelses tsentrifuugis. Mis ei töötanud isegi bensiiniküttel, vaid ilmselt kondimootoriga. Keegi keerutab ja keerutab vänta, kust küll see jõud võetakse. Aga herneterad lendavad vastu äärist, nad taotakse peaaegu pudruks – või tundub nii silmale – ja pole neil enam midagi ühist, mitte ühtegi universaalset kriteeriumi, mille alusel võiks otsustada, kes on hea, kes mitte, kes väärib armastust, kes on niisama. Nüüd tuleb selleks, et pälvida tsentrifuugi väntava käe tähelepanu, kui ma juba kord olen selle kujundi külge klammerdunud, täita mingeid täiesti tundmatuid reegleid. Selge see, et reeglid on olemas, kuna on olemas need, kes neid kehtestavad, aga reeglite olemust ei mõista herne­teradest ükski. Tuleb välja enam või vähem loterii. Kellelegi piisab papi kokkukraapimisest – ja ongi armastatud ja austatud ühiskonnaliige valmis. Kellelegi tundub, et asi on vaid hirmus – kui sind kardetakse, laabub ka kõik muu. Vähemalt nad mäletavad sind – ja siis? –, see tähendab mõtlevad sinule. Üks mu tuttav võttis pähe, et hakkab ülikõlbeliseks tegelaseks. Just nii, selliseks ülimalt kõlbeliseks. Üritab peaaegu et kümne käsu järgi elada. Võibolla tõepoolest elabki. Vähe sellest, et ise üritab, ta püüab ka teisi õpetada. Avalike kanalite kaudu. Ajakirjanduse, Interneti kaudu. Noh, ta kirjutab. Tahab kirjutada teadet, aga välja kukub jutlus. Tahab jagada esteetilist elamust, aga mis välja kukub? – välja kukub jälle püha Antoniuse kiusatus kass Leopoldiga lõpus. See on kah tee, mis seal ikka. Ma ei mõista kedagi hukka. Aga ärgu teised ka mind hukka mõistku. Ja mis kõige huvitavam. Selleks, et mind hukka mõista või heaks kiita, peab minust vähemalt teadlik olema. Ma ei ütle, et minust mõtlema. Või siis armastama. Lihtsalt peab olema teadlik minu olemasolust. Ja see on ka mingi osa plaanist, sest nõudmised kasvavad. Nõudmised, raisk, kasvavad, selles osas ei saa sa midagi ette võtta. Enne olid sa tinglikult hea inimene, sind armastati, sulle naeratati ja viidi jalutama. Tüdrukud näitasid sulle, millistena nad on loodud, ega nõudnud alati samaga vastamist. Vaikse tunni ajal lubati lugeda. Sest sa naeratasid ja olid armas heleda peaga poiss. Ja muud polnud vaja. Ütleme nii, muust ei osanud mõelda. Ei teadnud, et muu on olemas.

Vanaema oli ilmselt suremas. Teda ei olnud enam kauaks. Ma ei osanud täpselt öelda kui kauaks, ma ei ole arst. Kui mulle vaikselt helistasid õed ja onutütred, tädi­kesed ja muud sugulased, vaikselt, et vanaeit aru ei saaks, et ma kellegagi ühendust pean, vastasingi ma kõigile nende pärimistele:

"Ma ei ole arst, kust mina tean!"

Kummalisel kombel jäid nad sellise selgitusega täiesti rahule. Igal juhul nad rahunesid ja mühatasid kuidagi rahulolevalt telefoni, heakskiitvas toonis, et muidugi, jah, pole arst, me saame aru. Ega mina ju ei palunud, ma ei palunud neid just mind sellesse rolli asetada. Minu eas meeldis mulle kõige vähem põetajat mängida. Seda enam, et ümberringi pulbitses meie kidur Balti suvi, ja need vähesed sõbrad, kes veel viitsisid minuga suhelda, andusid kõiksugustele hedonistlikele olemisrõõmudele, mis on meie laiuskraadidel kättesaadavad. See tähendab, muidugi mõista pole see Sangria öises kohvikus kuumade Gaudist kõnelevate hispaanlannade ringis, aga on vähemalt õlu muruplatsil koos Lasnamäe tibidega, kes ju, võimaluse korral, võivad ka anda. Keskkonnast tulenevad seadused. Keskkonnast tulenevad seadused, kuidas ma nendega ka ei võidelnud, võtsid oma. Enamgi veel, nad arvatavasti isegi ei teadnud, et mingi õnnetu noormees üritas nendega võidelda. Nagu käsi, mis väntab seda tsentrifuugiveskit, ei tea midagi hernetera mõtetest.

Kahekümne seitsme aastaselt püüad surmamõtteid endast eemale peletada. Kõigest jõust, sulgudes kõikide lukkude taha, käte ja jalgadega põtkides. Seetõttu olin ma viimati selles vanaema korteris arvatavasti umbes kümme aastat tagasi. Kui ta oli veel suhteliselt reibas ja ka suhteliselt mõistuse juures. Tõsi küll, juba siis toitis ta mind vastiku makaronisupiga, mis mul kõrist alla ei läinud, mis juba siis täitis mind selle kopitusega, selle naftaliiniga, mida immitses nii vanaema korterist, majast kui ka kogu sellest linnajaost. See, see linnajagu, sarnanes jalatalla sarvestunud osaga või vanale kriimustusele kauaks peale jäänud kärnaga, mida on kahju maha tõmmata, pole isegi mitte valus, vaid nimelt kahju, sest kriim on kallis mälestus võib öelda ainsast idee nimel peetud kaklusest, ja koorikut ära tõmmates tõmbad maha ka mälestuse ideedest, sellest, et need sul üldse kunagi olemas olid. Ideed – mitte nagu mõtted, vaid nagu ideoloogia.

Oi, ma anun teid. Ärge rääkige mulle ideoloogiast, eks? Lihtsalt pole vaja. Ma tean siin ühte. Ta müüb ideoloogia nimel lihase ema maha. Ja ideoloogia iseenesest oleks nagu õige, ma ise kaldun ka üldiselt sinna kanti. Liberalism, anarhia kui korra ema, midagi niisugust. Noh, puder ja kapsad, nagu sellistel ideelistel tüüpidel tihtipeale. Kartaago tuleb hävitada. Putin peab surema. Tsai Ming-liang maailma presidendiks. Muutus koomiliseks tegelaseks. Aga kunagi oli minu guru ja Che. Seitsmeteistkümne­aastaselt vaatasin ma talle alt üles ja võtsin iga ta huultelt lenduvat sõna kui taevamannat. Kusjuures lendusid nad harva ja tihtipeale koos süljepiiskadega. Kuid tollal see mind ei häirinud. Aga see-eest praegu häirib. Oi, kuidas häirib. Nii et ei. Ma olen parem ilma. Ilma ideedeta.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: