Arvustus. Sissevaade sädelustega
Galina Grigorjeva CD "Nature morte".
Ondine, 2016.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Theatre of Voices, YXUS Kvartett, Conrad Steinmann (plokkflööt), dirigent Paul Hillier.
Mõtlesin esmalt jupi aega, saanud teada Galina Grigorjeva uue autoriplaadi nime. Ega ma ju teoseid kuulnud ei olnud. Esmalt kangastus ikka kasinam mõte — mida tahab autor nüüd selle surmaga öelda. Mis osa, kust ja milleks on koolnud? Ja siis inimesele omaselt kohe optimistlikum lend — natüürmort võiks ju kujutada ka hetkeseisundit. Stoppkaadrit. Fläšši. See mõttetegevus ajas ausalt öeldes ärevaks. Nüüd, olles kordi uut plaati kuulanud, olen rõõmus, et mu loomaomane pessimism sai taas löögi ja allus sunnitult rõõmule. Galina Grigorjeva teostega lasertsõõr on tema aus galerii helilooja hetkel pulbitsevatest muusikalistest liikumistest, püüdlustest ja passioonidest. Ja kontseptuaalne.
Tsaarist orjakesteni: I osa ehk lihtsa elu lood.
Grigorjeva kui üdini slaavi helilooja pöördumises bortnjanskiliku, XVIII sajandi Vene õukonna kirikumuusika või sellele eelnevate vaimulike ja ilmalike rahvalaulude poole ei ole miskit imelikku. Oma juuri tundev harras ortodoksne helilooja rakendab ikka mingil ajal oma kompositsioonidesse kas superlatiive täis kiituslaulu tsaarile tolle sisenemisel kirikus algavaks liturgiaks või alamrahva tanumail lauldud vanavene kalendrilaulu. Grigorjeva pani need asjad ühtekokku. Meenutades sellega pisut legendaarse Sirini koori vedosnik’u Andrei Kotovi lähenemisstiili ansambli kauamängivalt heliplaadilt „Vene rahva vaimulikud laulud”, kus peale rahvalaulude kõlab ka „Palju aastaid tsaar Peeter I-le”.
Nii tekitab plaadi „Nature morte” esimene teos, koorikontsert „Svjatki” omamoodi poliitilis-folkloorse õhustiku, mis omakorda annab võimaluse püüda manada silme ette Venemaa impeeriumiks tõusu ajastut. Vaimulikud salmid — külatanumatel ja tareõuedes kõlav populaarne rahvalik laulužanr, mis nii ehedalt väljendab lihtsa vene inimese hardust, — vahelduvad ilmalike rahvalauludega aastavahetuseks ning kevade ootuse tarvis. Grigorjeva valdab sundimatut meeleolu loomise kunsti. Just plaadi esimeses laulutsüklis tõuseb esile tema oskus luua paraliturgilise rahvaliku rituaalistiku lõhna ning sellega kaasnevat ülevusetunnet. Samas hoiab helilooja, täis respekti rahvapärimuse vastu, loitsulaadset pulssi rahvasuust tekkinud kalendrilaulude kompositsioonides. Tema vahendeiks selles on pingelise soololaulu vaheldumine tiheda sädeleva koorifaktuuriga. Siis kujundab ta püsivalt edasitunglevat harmooniajoonist ümber alumise või ülemise unisoonilise burdooni või paneb burdooni kõlama intervalliliselt. Grigorjeval ei ole vaja peaaegu midagi teha, et oma slaavilikust temperamendist ja rohkusest lasta esile tulla nn maslenitsa-lauludest (õigeusu kalendris võinädal — nädal enne suurt paastu) tuntud huigetel ja kiuhkamistel. Ta mängleb dünaamika kontrastidega, mis omakorda laseb esile tõusta kauneil lüürilistel meloodiajoonistel. Oh, ja siis see Iris Oja. Heliloojad, palun lubage tal rohkem sellist muusikat laulda.
Sarnlevalt Arvo Pärdiga ei saa ka Grigorjeva läbi ilma ladina tekstideta. Eesti asukoht oriendi ja oktsidendi väravana otse nõuab seda. Saati siis asjaolu, et Vene õigeusu kooripolüfoonia, mida Grigorjeva oma teostes on ikka silmas pidanud, sai oma tõuked XVIII sajandi itaalia polüfoonia Veneetsia koolkonnast. „Salve Regina” kui hümni pühimale Jumalasünnitajale Neitsi Mariale on helilooja lahendanud kaheselt. Vokaalis on tunda nii gregoriaani laulu kui ka znamennõi laulu mõju ning sellele sekundeerib burdoonne, tiheda faktuuriga harmoonia. Et nende kahe asjaolu kokkulõimimine raskendab oluliselt fraasi esitust, pole vist vaja rõhutada. Seetõttu ongi trumbiks „Salve Regina” hümnivärsside kandev rütm, mille toel saab see teos pingsaks, lõpuni viidud ja katkematuks tervikuks. Väikese maguskirsina mõjub ka helilooja mäng minoori ja mažooriga, kus viimast otsekui üksikut valguskiirt mõne takti ulatuses kuulaja kõrvu paitama lubatakse. „Salve Regina” poolitab lasertsõõri mõtteliselt: lõpevad nii rahvalik entusiasm, meeletused kui lihtsad elujuhised. Algavad inimese siseküsimused elu ja surma kohta.
Inimihust hingeni: II osa ehk surmalaulud
„Nature morte” on plaadi nimiteosena kõige pikem ja plaadi teise poole keskne teos. Selle kolmest laulust koosneva tsükliga teeb helilooja kummarduse vene-ameerika juudist poeedile ja esseistile Jossif Brodskile. Nobelistist Brodski on küll legendaarne poeet, ent tema tekste on muusikas kasutatud vähe. Enamasti ei ole tuntuimad vene bardid austusest poeedi vastu tema tekstidele surematuid laule loonud (Brodski ei sallinud silmaotsaski, et tema luulet muusikasse pannakse). Grigorjeva on olnud ses osas julge ning võtnud kolm Brodski luuletust, „Natüürmordi,” „Liblika” ja „Kes Sa oled?”, pannud viimasele tekstile Brodski asemel ise pealkirja ja vorminud neist terve vokaaltsükli.
„Nature morte” on Grigorjeva kõige modernsema helikeelega teos sel kauamängival salvestisel. Selles võib leida 1970. aastate sümfoonilise ja avangardistliku heliloomingu hõngu. On meie kõrvule tuntud Veljo Tormise piksevootmist ja Alfred Schnittke harmoonilist sürrealismi. Mingil moel pääsevad just siin parimini mõjule Grigorjeva dünaamikataotlused. Ja see mingi mood on ilmselt vokaaltsükli läbiv teema: inimese elu ja surma, igavese elu ja igavese surma suhe ning igasuguse „liha mõtteviisi” loodud asjade vääriti mõistmine. Surma ja elu asjades tuleb olla tundlik. Heliloojal. Dünaamiliselt tundlik. Galina Grigorjeva on toonud siin kuulajani eluterve surmakäsitluse, raamides selle tsükli ortodoksi liturgilistele tekstidele seatud vokaaldiptühhoni ja ladina antifooniga „In paradisum”.
Surmalaulude plaadiosa algab teose „Diptühhon” esimese lauluga, milles nutikam kuulaja tunneb ära püha Siimeoni tänulaulu teksti: „Nüüd lased Sa oma sulasel rahus ära minna oma sõna järele, sest mu silmad on näinud Sinu päästet...” See on pehme, soe, inimhinge lahkumise laul. Grigorjevalikult kasvatatava-kahandatava harmoonilise burdooniga kulgev laul, mis juhatab surma teema sisse kaunis, puhtas ja rohkete dissonantsideta mažooris.
Hoopis teistsuguse atmosfääri loob „Diptühhoni” teine laul. Selle tekstiks on helilooja võtnud suure laupäeva hommikuteenistuse kaanoni üheksanda laulu irmos’e: „Ära nuta minu pärast, oh Ema, et Sa hauas näed seda Poega, keda Sa mehetundmata omas ihus kandsid...” Sama nime kannab muuseas ka slaavi ikoonikompositsioon, mis kujutab surnud Kristust poole ihuga hauas olevat, käed risti rinnal. Arusaadavalt on Grigorjeva just „Diptühhonis” kui ortodoksi liturgilistele tekstidele komponeeritus kõige enam kasutanud slaavi kooripolüfooniat. Aga teinud seda nüüdisaegse harmooniaga sulandatult.
„Itk” kui žanr sooloteosena plokkflöödile on hää leid. Veel itkulisemalt ehk kõlanuks surnuitk klarneti võimalusi arvestades. Aga kuulake — Grigorjeva ei tahagi flöödist välja meelitada kõlalist ja kaeblevat hala, vaid pigem itku struktuuri. Sellesse kuuluvad arusaamatud kriginad ja lalinad. Meloodiajoon ei arvesta absoluutkõrgustega, vaid liigub vabalt, glissando’na ja sic! suulisele pärimusele omaselt „ebapuhtalt”. Kel on olnud võimalus kaduvat nähtust surnuitku elavas esituses kuulata, teab, et süvenev itkeja võib oma itkusõnadega teatud hetkel sumbuda arusaamatutesse nutusegastesse häälitsustesse. Just sinna, sellele piirile asetab Grigorjeva oma rõhu. Hunnitu esitus Conrad Steinmannilt.
„In paradisum” on roomakatoliku surnumissa protsessiooniantifon. Seda lauldakse missa lõpus surnu õnnistamise järel ihu väljakandmisel kirikust hauani. Meile on see ilmselt Galina Grigorjeva kõige tuttavam teos, sest kannab ju helilooja esimene autoriplaat ühes rahvusmeeskooriga just selle teose nime. „In paradisumi” lahendus on kohati ülitihedas vokaalfaktuuris ja taas harmoonilises ja funktsionaalses burdoonses liikumises. Ka siin kostavad klassikalised (kui nii võib öelda) XVIII sajandi slaavi õigeusu koorimuusika kadentsid, suubudes teose finaalis kirkasse, rohkesse mažoori. On ka põhjust: „In paradisum” on plaadi nn surmapoole lõpulaul. Kui lihtsuses elav vaba inimene elab nii, et saab surra rõõmus, saab ta ka rõõmus üles tõusta. See näib olevat Grigorjeva kontseptualistliku plaadi sõnum. Just nimelt sõnum, sest tekst kõneleb ja Grigorjeva laseb tekstil meiega rääkida. Seda summutamata ja rohkete kompositsiooniedvistustega kinni mätsimata. Nagu kahjuks lääne kunstmuusikas nii tunamöödunud, möödunud kui ka praegusel sajandil tihti on juhtunud. Hurmav plaat kõigi muusikute suurepärase esitusega.
Artikkel ilmus ajakirjas Teater.Muusika.Kino.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja
Allikas: Teater. Muusika. Kino