Arvustus. Frankie Animal kui pisut hilinenud hipster ({{commentsTotal}})

Frankie Animal
Frankie Animal Autor/allikas: Tõnu Tunnel

Uus plaat
Frankie Animal
"The Backbeat" (ise välja antud)
7/10

Frankie Animal seisis algul silmitsi keskmise Eesti noortebändi probleemiga. Loominguline ambitsioon on suhteliselt madal ning tehakse muusikat, mida enda kõige lähedasemas ringis kuulda on. Rokki. Eksperimenteerimine piirdub vaimustusega bändidest Arctic Monkeys, The Kooks ja The Killers ning sellest kogemusest sünteesitud tasapaksu sobib heal juhul vaid neile kümnetele "noortebändide festivalidele", kuhu sellised grupid justkui päikesevalguse eest kokku kogutakse.

Esimesed Frankie Animali singlid ("My Friend") seisid vaid kahe sammu kaugusel Ewert & The Two Dragonsist, kellel oli just ilmunud läbilöögialbum "Good Man Down" - nad kopeerisid kvaliteetselt, kuid see kõlas siiski pisut noortebändiliku "kuulsin-lahedat-lugu-teeme-nüüd-oma-versiooni" mentaliteedina. Ka nende esimene EP "Obsession" oli üsna lahja kokteil aegunud indie-klišeedest ning ümmargusest saundist. Ma olin nende vastu peaaegu huvi kaotanud, aga vajutasin kogemata Rada7 eelkuulamise lahti. Esimeste sekunditega sain aru, et enam neid noortebändide festivalidele ei kutsuta. Marie, Jonas, Jan-Christopher ja Martin on suureks kasvanud.

Tõsi - debüütalbum "The Backbeat" astub samuti pisut aegunud rada. Seda katab loorina raadiosõbralik garaažrokk, sarnanedes kohati popilikuma Black Keys'i ("She-Lion") ning Jack White'i eksnaise Karen Elson'iga ("The China Song"). See ei ole kindlasti probleem, vaid pigem kompliment - nad on sel korral võtnud ette ühe kopitanud niši ning visanud selle moodsasse, elutervesse kastmesse. Nullindate indie-hõllandus on maha jäetud.

Marie Vaigla vokaal lendab seinast seina, olles ühel hetkel habras kui Karen O sooloprojektid ning järgmisel hetkel karjudes-möllates The Killsi juhtfiguuri Alison Mossharti moodi. Kiitust väärivad ka kitarripartiid - Jonas Kaarnamets on üks uue aja andekamaid Eesti kitarriste, kes jääb kõrva. Kuulake kasvõi seda, kuidas kitarr venib loos "The Backbeat" - see on nagu suur staadionirokk. Kusagilt kerkib vahel pinnale ka süntesaator, mis annab kergust ning õhulisust.

Nende muusika kõlab tõepoolest ootamatult suurelt - isegi albumi lõpupoole tulevad ballaadid ("Lady of the Light", "3 Years") on säravad ning pigem südamlikult valusad kui teeseldud ja külmad. Emotsionaalsusest ei tule sel plaadil seega kindlasti puudu - asi, mis noores rokkmuusikas on suureks erandiks, sest macho-poos ja "ma-olen-nii-lahe" imago lihtsalt varjavad selle ära. Frankie Animal on sellest täielikult lahti saanud. Nad on isegi pigem armsad.

See plaat ei jää ilmselt pikaks minuga kaasas käima, kuid "The Backbeat" on heaks märgiks, et Frankie Animal hakkab enda rada leidma. Rokk on ikkagi surnud ning sinna ei saa midagi parata, kuid sellised püüdlused seda žanri taaselustada on piisavalt huvitavad, et heita hetkeks pilk teispoolsusesse. Kui nad läheksid ainult veel pisut hullumeelsemaks-pöörasemaks, siis võiks sinna pikemakski pidama jääda. Tore plaat.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: