Arno Rohlin sündis Tallinnas 26. mail 1941. aastal. Juba varem alanud muusikaõpingute järel sai tema esimeseks oma pilliks metsasarv, mida õppis Tallinna Muusikakoolis (praeguses G. Otsa nimelises) hiljem legendaarseks saanud õpetaja Robert Kasemäe käe all, kes oli muuseas ka Neeme Järvi suur sõber ja toetaja. Siiski vallutas Rohlinit avaram huvi muusika enda ja -teooria probleemide vastu, ta vahetas eriala ja lõpetas Tallinna Muusikakooli 1961. aastal muusikateooria erialal. Tallinna Riiklikust Konservatooriumist sai ta muusikateadlase ja muusikateoreetiliste ainete õpetaja diplomi 1966. aastal mestro Karl Leichteri juhendamisel.

Tööle asudes saigi temast kõigepealt muusikateoreetiliste ainete õpetaja, juba 1962. a Tallinna Muusikakoolis, 1969-1972 Tallinna Muusikakeskkoolis ning hiljem, raadiotöö kõrvalt, 1988-1999 EELK Kirikumuusikakoolis. Õpetamistöö tulemusena ilmus tal ka „Praktilise harmoonia algkursus“ (1993). Põhitöökohaks on Arno Rohlinil olnud aga enam kui neli aastakümmet, aastail 1969-2010 Eesti Raadio, täpsemalt raadio arvutuskeskus ja heliarhiiv.

Juba muusikakooli õpilasena tegeles ta aktiivselt n-ö populaarvormis muusikateadusega, uurides kaasõpilaste, professionaalseiks muusikuiks saavate noorte (ja ka nende õppejõudude) muusikalist maitset. Ta jagas lõputult vastavaid ankeete, korrates küsitlusi mõningase ajavahemiku järel. Arno Rohlinit köitvaid probleeme oli ka muudes muusikavaldkondades, nt oli üheks olulisemaks talle praeguse noodikirja reformimise võimalused, pisut hiljem ja pikemaajaliselt eesti keele, eeskätt väldete kirjapaneku probleemid muusikateoreetiku seisukohalt, huvi kaugemate rahvaste muusika vastu jm.

Saanud 1966. aastal muusikakõrgkooli diplomi, sai Arno Rohlinist peatselt, just 1969. aastal tegevust alustanud Eesti Raadio informatsiooni- ja arvutuskeskuse teadur ja grupijuht. Ta tegeles muusikateoste kodeerimisega raadioprogrammide tarvis, aidates samas pidevalt kaasa maitsekate muusikavalikute, esituslikult professionaalse, faktitäpse ja keeleliselt korrektse teabe edasiandmisel raadiokuulajatele. Keskus oli esimene tollases Nõukogude Liidus, ka üks esimesi ringhäälinguid Euroopas, kus fonoteegi kasutamist juhtis arvuti. Rohlin „puhastas“ Eesti Raadio eetrit sel kombel visalt ja järjekindlalt ning otsustavusega. Muusikaajakirjanikuna tegutsedes süüvis ta probleemidesse alati põhjalikult ega kiirustanud päevakajaliste asjadega ülepeakaela tegelema. Talle on alati olnud lähedased ka muusikaesteetika probleemid, nagu ta sel teemal tegi oma diplomitöögi konservatooriumi lõpetamisel. Muusikateoreetilistes ja -esteetilistes uurimustes on ta rakendanud matemaatilis-statistilisi meetodeid. Ta koostas ka raadiosaateid.

Muusikateadlasena võeti Arno Rohlin 1971. aastal Heliloojate Liidu liikmeks. 1978. aastal vääris ta ENSV muusikateaduse ja -kriitikaalase aastapreemia.

Siitkaudu on valminud Arno Rohlini artiklid, nagu „Noodikirja uuendamisest“ (1963), „Muusikastiilide võrdlemine mikroanalüüsi abil“ (1968), „Väärtusprobleem tõsises ja kerges muusikas“ (1977), „Muusika kui keel“ (1978), „Intonatsioonide sõnastik tonaalses muusikas“ (1978), „Raalikontserdid Eesti Raadios“ (1984), „Levimuusika kolm tahku“ (1985), „Raga – finesside kunst“ (1988), „Kolme välte rütmimustrid“ (2006), „Ära kingi mulle kingi“ (2012) jt.

Teades, et ühe (kontserdi)saali publikuga võrreldes on esineja raadios kümneid kordi suurema auditooriumi ees ja nii ka vastutus palju suurem, on probleemid seda tõsisemad. Näiteks on kogumikus „Keelevalu“ 11 lugu, mis näitavad meie keele praegust olukorda ja probleemistikku... Rohlin 2006. aastal: „Juba viisteist aastat tunnen oma keelel pidevaid valutuikeid.“ Arno Rohlin valgustab neid teemasid sageli ka humoorikalt või irooniliseltki... Aga mure eesti keele puhtuse ja püsimajäämise pärast on suur.

Tsiteerime kogumiku sissejuhatusest: „Olude kiuste on eesti keel üllatavalt hästi püsima jäänud. Üks põhjusi peitub arvatavasti omalaadses grammatikas, mille alustalasid on raske paigast nihutada. Ent hinnatava panuse on andnud ka järjekindel keelehoole, hoiatades aegsasti ohtlike võõrmõjude eest sõnavaras ja morfoloogias.“ Rohlin jätkab meie keele kirjapildi uuendamist soovides: „Seostamine muusikarütmidega toob välteprobleemile lihtsama lahenduse ... Muidugi ei taga (ka) ükski uuendus kirjapildi täielikku kõlatruudust. Küll aga aitaks häälduspärasem ortograafia paremini mõista eesti keele rütmika olemust ning kaitsta meie emakeele selgeid rütmijooniseid jätkuva indoeuroopaliku hägustumise eest.“ – „Muusikal ja keelel on palju ühiseid tahke, eelkõige rütm ja intonatsioon, mille väärkasutamist tohiks valjul häälel arvustada ka siis, kui pole ette näidata filoloogipabereid,“ ütleb ta. Selle kogumiku viimaselt leheküljelt loeme: „Eesti keele minevik, olevik ja tulevik. 1955: Pihl – Pihla / 2005: Pihl – Pihli / 2055: Pihl – Pihl's.“ Autor on varjunime all: Arnold Manndel. „Keelevalu. Tõsiselt ja kergelt keelest“ (Tallinn, 2006).

Arno Rohlin on Eesti muusikateadlastest kõige kauem olnud Eesti Raadioga seotud. Nõukogude ajal imestati Üleliidulises Raadios Moskvas, et meil on raadios nii palju muusikateadlase diplomiga koosseisulisi toimetajaid. Tõepoolest, kui läbi aegade tähestiku järjekorras meenutada: Helga Aumere, Avo Hirvesoo, Kersti Inno, Vidrik Kivilo, Priit Kuusk, Harri Kõrvits, Maia Lilje, Tiina Mattisen, Mirje Mändla, Johanna Mängel, Virve Normet, Vilma Paalma, Ene Pilliroog, Helju Tauk, Ofelia Tuisk, Liina Vainumetsa, Merike Vaitmaa, Lisete Velt... võib-olla pole kõik meeldegi tulnud. Rea etteotsa tuleb praegu panna muusikateadlase diplomiga Tiia Teder, kes on juba pikka aega Klassikaraadio tööd juhtinud.