Te teete "Pööriöö une" animatsiooni. Mis on selle protsessi juures kõige lahedam?

Heta Jäälinoja: Pucki tegelane ise on väga lahe. Anda edasi seda, kes see mees- või naissoost olend on, on ühtaegu nii kõige suurem väljakutse kui ka meie töö kõige nauditavam osa. Mind teeb väga rõõmsaks ka see väga vaba, visandlik ja rahutu olemus, mida lavastajad Pucki puhul otsivad, ning et sedasama loomust võime oma loomingus rakendada.

Mis on kõige suurem väljakutse?

Heta: Kõige suuremaks väljakutseks on tabada seda abstraktset visuaalset keelt, mida lavastajad taga ajavad. Illustratiivse animatsiooni puhul on oma visiooni lihtsam väljendada. Abstraktsete asjade puhul saab lahendust leida vaid proovides, katsetades, eksides ja see tähendab, et edasiminekule läheb ka omajagu aega.

Mida sa tunned, kui sa kuuled Mendelssohni muusikat?

Aggie Pak-Yee Lee: Ma tunnen, et mu kõrva sügab isepäine must kass. See muusika on romantiline, aga mitte cheesy. Selles on tundlikku emotsionaalsust, aga ta ei ole ka liiga sentimentaalne.

Mis teid teatris vaimustab?

Aggie: Teater on koht, kus toimub asju. Siin kombineeruvad mängimine ja olemine. Teater on koos tegemise kunst, kus pealtvaatajad on alati osa teosest.

Mis on teatris animatsiooni tegemise puhul spetsiifilist?

Aggie ja Heta: Kõiges, mis puutub animatsiooni ja näitlejate omavahelist suhtlust, on kõige olulisem ajastus. Ja meie praeguse animatsiooni puhul peab arvestama ka lavakujundusega, sest see ei ole kaugeltki tavaline lavakujundus!

Mis teeb ühe animatsiooniteose heaks? Millised on teie esteetilised printsiibid?

Heta: Animatsiooni tehes on oluline omada liikumise- ja rütmitaju. Animatsiooni valdkond on nii lai, et ma ei tookski välja mingisuguseid üldisi printsiipe. On olemas suurepäraseid narratiivseid filme ja suurepäraseid filme, mis on abstraktsed ning paljusid, mida on üldse raske kategooriatesse lahterdada. Alati on kõige meeldivam näha midagi üllatavat, mis annab su tolmunud mõtetele korraliku värskendava duši. Minu viimaseks naudinguks on olnud soome kunstikollektiivi IC-98 väga pikad ja aeglased animatsioonid.

Aggie: Mina isiklikult arvan, et tõeliselt lahe animatsioon suudab mind inspireerida ja panna nägema maailma teisiti. Tavaliselt sellised teosed puudutavad mind ja jätavad mulle samas teatud tühjuse, mida ma saan täita iseenda kujutlusvõimega. Nende sarm ei väljendu vaid stiilis ja tehnikas.

Heta, sa oled Soomest, Aggie, sa oled Hong Kongist. Te mõlemad elate juba mõnda aega Tallinnas. Mis teid siia tõi ja millised on muljed?

Heta: Mina tulin kaks aastat tagasi õppima EKA animatsiooni magistriõppesse. Ma tahtsin väljaspool Soomet natuke värsket õhku hingata ja nautida Priit Pärna käe all õppimist. Nüüd, mil mu õpingud hakkavad läbi saama, visatakse Priit Pärna parasjagu EKA juhtkonna poolt välja. Ma tunnen rõõmu, et tema ja Olga Pärn on olnud mu õpetajad.

Tallinn on õdus ja lummav linn. Minu kogemus ütleb, et siinne loominguline skeene on välismaalaste suhtes väga sõbralik ja avatud. Mul on siin olnud suurepäraseid töövõimalusi ja ma loodan, et ma elan ja töötan Tallinnas edasi. Noh, jalgrattateed võiks küll paremad olla.

Aggie: Ma olen elanud Eestis peaaegu kolm aastat. Iga kord, kui ma Hong Kongist tagasi tulen, tunnen ma, et ma tulen tagasi koju. Ma olen väga üllatunud, kui arenenud on siinne animatsioonitööstus. Elada Eestis ajastul, kui siin ei ole masse, kui loodus on lähedal ja ühiskonna arengufaas on veel liberaalne – see on diamond time. Irooniline on, et Hong Kong liigub praegu just vastassuunas. Ma tõesti tahaks jääda siia imelisse paika kauemaks. Ja samuti on suur au olla õpilane selliste inimeste juures nagu Priit ja Olga Pärn, kes jagavad heldekäeliselt kõike ja austavad oma õpilasi nagu kolleege.

Milline lavastus "Pööriöö unest” tuleb?

Heta: Üks on kindel – see tuleb tohutult naljakas!