Austraalia produtsent Harley Streten, artistinimega Flume, näitas enda 2012. aasta omanimelise debüütalbumiga, et tal on elektroonilises muusikas midagi öelda. Ta segas mõnusa kergusega instrumentaalse hip-hop'i ("Space Cadet") tantsulise raadioelektroonikaga ("Holdin' On"). See ei tundunud aga suvalise eksperimenteerimisena, sest tal oli väga selge oma saund, mille tundis ära vaatama kaasategevatele muusikutele ja mis paistis silma isegi remix'ides, mida ta ohtralt teinud on (neist ambitsioonikaim ehk Disclosure'i "You & Me"). Huvitavat käekirja näitas austraallasest produtsent ka 2013. aastal ilmunud Chet Fakeriga koos tehtud EP'l "Lockjaw". Uus album tõotas seega ainult head.

Teise kauamängiva "Skin" esimesed singlid tekitasid aga juba segadust ja vähendasid ootusärevust. Ta ei kõlanud enam kui kindlakäeline produtsent, vaid pigem tugev laulukirjutaja, kes surub end kaugele puldi taha ning ei soovi muusikas välja paista. Me ei kuulnud enam neid ägedaid retrosünte ja totakalt lihtsaid trumme. Ei olnud seda ludisevat kõla, mis varem.

Olles nüüd plaati korduvalt kuulanud, nimetaksin ma seda hüper-raadiotantsumuusika kontekstis Disclosure-fenomeniks. Ehk oodatud hea on pöördumas.

Disclosure tegi enneolematu esimese albumi. See oli värske ning tulvil singlitest. Nad teenisid sellega hullupööra raha ning said tuttavaks erinevate artistidega. Panused kasvasid, lootused kasvasid ning teine album tehti suurem, plahvatuslikum, võimsam, kallim. Rohkem kuulsusi, rohkem paugutamist. Elektroonika muutus hetkega otsapidi EDM'iks, staarid said rohkem tähelepanu kui Disclosure ise ja lõpuks ei huvitanudki see plaat kedagi. Asenda nüüd "Disclosure" sõnaga "Flume" ja loe seda juttu uuesti. Selle plaadiga on täpselt sama lugu. Kuulsus hakkas pähe. Macaulay Culkin hakkas kunagi pärast "Üksinda kodus" filmi narkootikume tegema, head produtsendid hakkavad samamoodi praegusel ajal kuulsuse tõttu EDM'i tootma. Peaaegu sama.

See, mida Flume enda teisel plaadil teeb, ei ole täielikult halb. Koos Vic Mensaga lendab kuulajale näkku räpp-hullus "Lose It" (samadel alustel töötab "Smoke & Retribution"), mis möllab täiesti pretensioonitult ning naudib ennast sajaprotsendiliselt. AlunaGeorge'i vokaal on palas "Innocence" ära kasutatud kui ingli õrn paitus pilveservalt - erinevalt tema varasemast nunnu-faktorist on siin mingisugune kammerlik hüpnootilisus. Albumi parimaks looks on kindlasti "Wall Fuck", mis on karm hübriid kõledast trap'ist, footwork'ist ja flumelikust käekirjast.

Vaid viimane lugu neist kõigist särab aga tänu Flume'i kohalolule. Teiste lugude puhul on tunda, et ta mugandab ennast kaasalöövate artistide tasemele, lihvides maha kõik isiklikud eripärad, mis tulenevad temast kui artistist. Koostöö Tove Lo'ga kõlab nagu Weekend Festivali esimene päev, Raekwoni ja Allan Kingdomiga pala on otsekui keskpärase moodsa räpiplaadi Jaapani eriversiooni lisalugu. Kuuleb pisut ka Positivuse pohmelli ja lihtsalt ambitsioonitut "kell-pool-kuus-hommikul-Paaris-Veinis" huina-muina elektroonikat.

"Skin" on nagu EDM-generaatoriga loodud piiramatu sihtgrupiga megatoode, mis lihtsalt ebaõnnestus. Ja mis müüakse nüüd soodushinnaga inimestele ilusas karbis maha. Seal on häid hetki, kuid need oleks võinud praegu veel lihtsalt singlite tasemele jääda, sest 16-looline album ei jõua kusagile. Flume näitas muskleid ja tõestas, mida ta suudab, kuid nii palju ei oleks isegi vaja olnud. Oleks leppinud ka vähesemaga.

Vähem kaasartiste ning rohkem žanriülest "Wall Fuck" sarnast bängimist, see oleks võit. Järgmise plaadini!