Arvustus. Enn Tiidumaa virtuoosne retro-house ({{commentsTotal}})

Enn Tiidumaa
Enn Tiidumaa Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Enn Tiidumaa
"Kadunud Ajad I: 2004-2006“ (ise välja antud)
8/10

Enn Tiidumaa (kodanikunimega Meelis Ojasild) on kord intervjuus öelnud, et house on tal lihtsalt nii sügaval südames, et proovi kuidas tahes, sellest lahti ei saa. Värske kogumikalbum „Kadunud Ajad I: 2004-2006“ on kantud just sellest emotsioonist – see ei ole omaette magamistoas nokitud materjal, mis teenib kõigest tantsumuusika huve, vaid sellel plaadil on värve, dünaamikat ning põnevust. Aga kui see plaat midagi teenib, siis maitsekat retrot - sellist revival'it, mis viib edasi ning näeb taasloomise asemel rohkem vaeva vanadest klotsidest uue ehitamisega.

Eesti house'il on kaks äärmust, mille vahele jääb tükk tühja maad. Ühest otsast tulevad maa-alused salanokitsejad, kelle fänkond koosneb skeenesisestest hipster-ööränduritest. Teiselt poolt seilab vastu üllataval kombel väiksem vähemus, kus on mainstream "meistrid", kes kõlavad enamasti aga amatöörlikult ning kelle loomingust paistab tihti house'ile mittesobivalt mõjutusi kodumaisest päkapikudiskost ja EDM'ist. Lame nilbitsemine. Enn Tiidumaa aga asetub sinna vahele ning täidab kogu tühimiku meeldivalt päevinäinud helipildiga.

Mõjutusi ei pea kaugelt otsima – seal võib kuulda inspiratsiooniallikana house'i suurkujusid alates Andres'ist ja Theo Parrish'ist lõpetades Pepe Bradock'i ja Moodymann'iga. Veidi mudased trummid, vaikselt sosistav funk ja afrobeat ("Fuchs On Fire“ on täiesti hullumeelne afro-lammutamine) ning lihvitud vokaalsämplid. Need helimaastikud, mida Enn Tiidumaa ehitab, on aga üllatavalt pretensioonitud. Nad ei nõua kuulajalt suurt vaeva ega koorma teda liigse intensiivsusega, mis sobitab selle korraga nii mõnusaks kuulamismuusikaks kui ka eklektiliseks taustaks peole. Tööl on see plaat korduvalt ka niisama taustaks käinud.

Plaat "Kadunud Ajad I: 2004-2006" on küll kogumikalbum, kuid see näib tugeva tervikuna. Helipilt on varieeruv ja mitmekülgne, lennates lo-fi öisest automuusikast ("Dreams") ja külmast proto-trap'ist ("Falling in Love") kuni lihtsakoelise dancehall'ini ("Amp"). See tugevus võib aga olla ka plaadi suurim miinus - sellise suure, 75 minutit vältava helimassiivi kohta on tegu isegi liialt ambitsioonika plaadiga, mis lendab igas suunas laiali ning võib lõpuks isegi pea segamini ajada, kuna doseering on liiga võimas. Kuid see juhtub vaid olukorras, kui ma seda plaati hinnata tervikalbumi kontekstis, mitte kui kogumikplaati. Ajastu märgi, kogumikuna, on tegu täpse teosega.

Kui aga kodumaine tantsumuusika vähegi huvi pakub, siis on see plaat kohustuslik kuulamine. See ei ole art-elektro ja siin pole ka nohikute tantsumuusikat. See on mänglevalt kerge ning pehme plaat, mis pakub nii kõrvapaitust kui ka karmimat tiksumist. Öömuusika parimas mõttes.

PS! Mul on nõrkus eestikeelsete vokaalsämplite vastu - palun neid rohkem!

PSPS! Kui teil õnnestub saada kusagilt füüsiline koopia, siis see muudab meele heaks. Agrikultuuride mõttes. He-he.

Kuula (ja lae alla) plaati siit.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: