Arvustus. Natsiüliinimesed vs klounid – suur lahing Baltoscandalil ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Nazisuperpeople are better than you all – The Horror of the Ordinary" Autor/allikas: Gerolf Mosemann

Mis on ühist klounidel, natsidel ja raudrüüdes õrnhingedel? Kuidas jõuab Rakverre teatrilavale poeet, kes ei suuda teisiti esineda, kui iga rida vähemasti kaks korda korrates? Kas kunst peab siis olema niiii kuradi poliitiline?

Intensiivsus 

Nelja-mehelise Showcase Beat Le Mot’i asutasid 1997. aastal Giessenis rakenduslikku teatriteadust õppinud. Säält on pärit n-ö uue saksa postdramaatilise teatri tuum. Eestis varemgi juba Von Krahli tüüpidega koos töötanud performance-teatri rühm esitas seekord karmi poliitilise pealkirjaga kahepooletunnise loheetenduse "Nazisuperpeople are better than you all – The Horror of the Ordinary".

Kuskil on nad välja hõiganud, et neile meeldib enim "halvasti" tehtud, aga sõnumiga teater, st et oluline on ikka see, mis nad räägivad… Mis on muidugi puhas vale, tähtis on just too kõnelemise viis! "Nazisuperpeople …" hakkab tööle oma ladnameheliku lavastusega, kõik on veidi puderkapsad, aga väga hoolega läbi mõeldud puderkapsad. Isegi postdramaatilisuses on neid raske lõpuni süüdistada, sest suuresti on lugu väga narratiivne, kantud dialoogidest, sündmustejadast – 1930ndates saadetakse neli tavalist natsi (valitud temperamenditüüpide järgi – melanhoolik, koleerik, sangviinik ja flegmaatik) ajamasinaga maailma Hitleri tulekuks ette valmistama, teejuhiks ja bossiks tütarlapse hääle ja näoga natsihologramm-tehisintellekt. 

Oma teel näevad nad Suurt Pauku, kohtuvad Julius Caesari, Louis XIV, Tšingis Khaani, kuningas Arturi õukonna ja neandertallastega, muidugi Adolf Hitleri endaga (temaga läeb halvasti, õpilased on õpetajast üle kasvanud). Kõiki ikka sama pöördumisega tervitades: "Tere, meie oleme natsiüliinimesed! Me oleme teist kõigist ülimad! Me tuleme rahus!". 

See on nii kirjeldatav, tegelikult "longivad" näitlejad loo läbi, kogu olemine on iseennast ja mängusituatsiooni nautlev, lava asetatud nii, et keskse sõõri ümber, säält väljas on veel palju "juhuslikke" tegevusi. Iga vaataja ehitab-loob omaenda etenduse (tooligi võis asetada oma käe järgi, kuigi nii pidid mõned vahepeal ootamatu sündmuse eest ära hüppama). See on lavastajate-näitlejate teadlik valik, meelega "halvasti" lavastatud tükk, kaootiline efekt (natsimaailma idealiseeritud kandilisuse vastand?). See on valik, mis ei pruugi vaataja peal töötada, talle vastu tulla, teda rahuldada.  

Teadlikult madala intensiivsusega töötavad oma lavastuses pikalt ka Maike ja Iggy Lond Malmborg "99 Words for Void" ("99 sõna tühjusele") – nad testivad mingis mõttes enda ja publiku taluvusläve, see on näitlejale väga nõudlik positsioon, sest nii kangesti tahaks ju publikule vastu tulla, eks, aga et saavutada, mis tahad, peab tolle "piinlikkuse" välja kandma. Alles siis saame hakata uurima tähendusi, sõnumeid, kodeerimismasinaid (mis meis paratamatult käivituvad). 

"A Broadcast / Looping Pieces" on teatritegija, kunstniku ja kirjaniku Tim Etchellsi (1962, tuntud lavatrupi Forced Entertainment üks juhtkuju) "improviseeritud" tekst ja lavastus. Lavastuse tutvustuseks öeldakse, et tüki "…hüpnotiseeriva ja provokatiivse südamiku moodustavad elavas esituses remiksitud lehed Etchellsi märkmikust /---/ Etenduseks jaoks Etchells valib, muudab ja remiksib materjali nende tekstide põhjal, mida ta on aastate jooksul salvestanud, luues nii keelelise valingu, mis kordab üksikuid ridu, lennult toimetades ja üle kirjutades, luues seeläbi uusi dialooge ja võrdlusi." See on kõik muidugi väga poeetiline, aga kahjuks vale. 

Provokatiivne? Kas tüütus võib olla provokatsioon? Muidugi! Vaadake Lond Malmborgide tükki ja te mõistate, kui kaval, kui intensiivne võib olla maha keeratud emotsionaalne väli ja aina edasi lükatud sündmuseootushorisont. Tüütus võib olla põnev ja provokatiivne, produktiivne, kui see on teadlik ja millegi teenistuses.

Etchellsiga on juhtunud aga nii, et ta tegelikult ei improviseeri oma improtükis: esiteks on tal kõik üsna ettevalmistatud (seda on näha ka salvestuskatketest varasematelt etendustelt, ja siin-sääl ka pildistatud kaartidelt, millelt ta tüki vältel maha loeb), ta kasutab juba varem valitud-väljatrükitud tekstikaarte, nende järjekorda siis ehk muutes või mõnes etenduse mõnd kasutades, teist mitte.

Teiseks piirab teda tehnika: luupimiseks nimetatakse siin lihtsat kordamistehnikat. Fraase hakatakse kordama, neid meelega veidi väänates. Väänamise suundki on plaanitud, improvisatsiooni vastand – vahel naljaks kiskuv, vahel kujundit loov (plaanitust näitas see, et Etchells end mõnes lootusrikkas kohas, kus tekkis "päris" viga või viperus, rutakalt parandas, selmet seda võimalust kasutada).  

Etchells ei ole selle kaliibri lavaesineja, et ta suudaks lõputult samu lauseid/sõnapaare korrates põnev olla, tema tunnetusskaala ja väljendusvahendid lubavad liikuda monotoonse etlemise, pomisemise, teeseldud raevu ja vabandava koperdamise vahel (mõni kõrge lavalise energiaga talent oleks tund aega samas olukorras, sama tekstiga lihtsalt kordades köitvam).

Kordus on poeesia üks loitsivamaid, mõjuvamaid, esimesi vahendeid. Etchellsi intensiivsusepuudus ei peitu ka lõpuni ta vahendituses, vaid rõhuasetuses – leppides lihtsalt hea idee ja hea alustekstiga, valib ta võimaluse mittemidagi muud lisada. 

Seda võiks ju nimetada taotluslikuks. Taotluslik ladnaolek, ka taotluslik tüütus ei ole siiski siin too otsingumootor. Transiseisund jääb tulemata. Kerge on leida Eestistki poeete, kelle sarnane tunniajane "improvisatsioon" (oma tekstikatete-ridade seast valimine ja sihilik-haiglaslik kordamine) oleks põnevam. Ja tõttöelda sarnaseid luuleõhtuid-etendusi ongi olnud. Meelde tuleb kas või Aare Pilve rohkem kui tosina aasta tagune luuleõhtu, kus ta ekraanil inimeste ees enda ja sõprade tekste miksis ja muutis.

Seda poeetilist vabadust Etchells kuidagi ei saavuta. Festivali kodukal tüki kohta leiduv reklaamlause "Märkimisväärne eksperiment, milles kõik on võimalik" (Weronika Trojanska, Metropolism), on väär, sest autor-etendaja on ise pannud endale piirid, kus juba 3-4 minutiga on kõik selge, ja midagi rohkemat, kuni lõpuni (mis pole dramaturgiline paratamatus, vaid kella-ajaline otsus), ei juhtugi. Ilma paberilehtede ja ühegi konkreetse ideeta Jaan Malinit/Luulurit, kes korranuks publiku pakutud fraase, oleks tund aega järjest põnevam vaadata. 

Kõrgele kruvitud emotsionaalse intensiivsuse parim näide on muidugi Ene-Liis Semperi "El Dorado ehk Klounide hävitusretk". See on raske tükk, raske vaadata, raske mängida. Eeldab publikult ja näitlejatel täielikku kohalolu. Kontsentratsiooniaste on siin tohutu. Näitlejatele ega vaatajale ei anta armu…kuigi see võib olla illusoorne, sest erinevalt ladnameeste natsimaailmast, oleme siin siiski kõik kokkuleppelises teatriruumis, kust ei uhu üle ääre, teater ja vaataja on eraldet. 

Foto: Tiit Ojasoo

Nagu Philippe Quesne’i "Muttide öö" on ka "El Dorado" lavastaja kunstnikutöö, visuaalmaailm, mis imbub vaatajasse. Nagu Showcase Beat le Mot’i natsitükkki, keskendub ka Semper ringikujulisele areenile (küll publiku ees, mitte keskel). Justnimelt keskendub. 

Mingis mõttes on "Natside" tükk  "Klounide hävistusretke" vastand. "Klounide" näitlejad mängivad postdramaatilise teatri raames stanislavskiliku arsenali vahenditega: läbiv (usutav) karakter, narratiivsus ja lõpus vaat et isegi katarsis. "Natside" neli tüüpi tulevad oma rollidest paiguti välja, "ei mängi lõpuni", ses mõttes on nende suhtlus publikuga põhjendatum kui nt Rasmus Kaljujärve mängitud klouni ringist välja astumise, publiku relvaga ähvardamise koht. Seal, kus "Natsid" lõhuvad  järjepidevust, lubavad "Klounid" tükki sisse elada, mis peaks justkui lihtsustama ka vaatajate positsiooni, kes ei pea end pidevalt ümber lülitama. Samas ei tee see aga "Klounide" jälgimise lihtsamaks stseenide raskepärasuse ja intensiivsuse tõttu.

Natuke oli kahju ka Rea Lesta, Simeoni Sundja ja Jarmo Reha klounidest, kes ei ole teiste kõrval samaväärselt välja arendatud. Nende karakterid ei saa – aga ehk ei peagi saama – säärast lahendust nagu teised, ja mingi roll on siin ka kindlasti näitlejaintensiivsusel, loojakarismal. Aga see on eraldi teema ja maailm.

Poliitika

"Natside" lugu ei ole muidugi nii narratiivne ja selge, vaid läbi veidi montypythonlike absurdisketšide lähenetakse natsitemaatikale, selle sisimale kohmakale tõsiduse- ja pühadusetaotlusele – meelde tuli Eestis resideeruva soome rokkar-koomiksikunstniku Kari Larmola hiljuti ilmunud raamat "Nauretaan natseille" ("Naerame natside üle"). Naer on relv kõige võltsi vastu.

Showcase Beat Le Mot’i lavastust võib ju võtta ka kui mõistukõnet teatrist enesest: repertuaariteater ja vanakooli näitlemine on tegelikult sõjamasin ja univormid. See ei ole olnud igavene ja paigalpüsiv, reegel, teater ei ole "aastasadu" selline, see on meie demokraatliku ühiskonna nähtus. Et kunst – teater – peaks seisma me sisima vabaduse ja teadlikkuse eest, siis tekib küsimus, kuidas ta saab seda teha, kui ta ise pole vaba, ei oska iseenda üle naerda?

Nii et poliitiliselt kõnetab Showcase Beat Le Mot küll natse, aga samas ka teatrikogukonda. Muide, Lond Malmborgid teevad sama. Nende mäng on isegi karmim – suure jupi etendusest veedavad nad oma paigale sunnitud (publik kordab tüki alul valjuhäälselt etendajate järel, et ei saa tolle 95 minuti jooksul saalist lahkuda) publiku ees arutledes, kuidas me nii, kõik suure üldvalguse all, oleme tänapäeva teatris nii võrdsed, nii vabad, et see ongi demokraatia…

See, mida alguses võiks pidada publiku piinamiseks, osutub lähivaatlusel ja kaasaminemisel (mis nõuab publikult alul pisut kannatust, aga tegelikult vaid veidi – Maike ja Iggy on näitlejatena väga veenvad, aga samas rõhutatult teatraalsed, annavad tolle mängu võtme meile kätte küll) tugevaks (poliitilise – a on’s teistsugust?) retoorika analüüsiks. Mis on suurte tühjade sõnade taga, mis jagavad meile lootust? Ja kellel on õigus see lootus, mis on olnud tegelikult üks täispuhutud õhupall, me käest ära võtta?

Võiks öelda, et Lond Malmborgide sõnad tühjusele (võiks ette kujutada neid selle tüki pikendet versiooniga tõsti saali tühjaks pelutamas) on üks parem suuri sõnu ja tänase poliitika olemust käsitlev essee, mis tükk aega kirjutet. Selle läbielamine võtab aega enamvähem täpselt 95 minutit. Nad võiksid seda mängida riigikogule. Ja kui mõni sääl oma toolil alguses niheleks või hiljem kurdaks, et ei saanud aru – meid kõiki võtab 24/7 nihelema see, mida Eesti poliitikud teevad, ja peab tunnistama, et nende töö tulemused jäävad vahepääl teispoole mõistmisvõimaluste horisonti.

Semper on alati olnud poliitiline. Moraalne – see tähendab ju poliitiline! Ju jäi tal midagi kripeldama, sest "Hävitusretk" on mingis osas (jõulisem ja väljapeetum) parafraas "Kõntsale" – paralleelid on samm-sammult jälgitavad, aga miskipärast on Semperile väga oluline nood teemad, küsimused, inimese jõhkrus, rumalus ja madalus uuesti, täpsemini, ilma muda üle ääre ajamata läbi mängida. Ja lõpus siiski mingit lootusevõimalust pakkuda.  

Sõnad

"Hävitusretkes" jagub sõnu, artikuleeritud kõnet peaaegu ainult ülemklounile, klounide julmale päälikule (Marika Vaarik), tema kõne on napp, karm, kare ja kuri. Sõnad ei pea seda tükki kandma. Samuti "Natsid" ei hulbi sõnameres, kuigi annavad vaatajale siiski narratiivse kulgemise, ajuti lugu selgitades-jutustades, korrates tunniskõllina oma hüüdlauset…  nende puhul on kindel, et see pole sõnateater. Sõna pole kuningas.

Kummaliselt palju tükke Baltoscandalil tegeleb tänavu aga sõna kui sellise, keelega. Encyclopédie de la parole’i arhiividel põhineval tükil juba peatusime (Arvustus. Sõnad versus mutid - uus suur sõda!) – aga oluline üle rõhutada on see, et keeles, ta mehaanilistes rütmides, kommunikatsioonisituatsioonides, suhtlusrituaalides, peitub iseenesest poeesia ja eriomane poeetikaarsenal. Et spordikommentaatori või oksjonimaja haamrimehe või armastust avaldava inimese või kõnet pidava poliitiku kõnes on rütmiüksused ja tempod, mis loovad – meeldiva või vastiku, ausa/loomuliku või võltsi/tehisliku rütmi.

Lond Malmborgid mängivad "keelemasinamängu". Nad on loonud olukorrad, mis võimaldavad genereerida tohutu hulga lausungeid, mis sisaldavad loosungite loomise või loo rääkimise valemeid. Mille kude aitab paljastada me oskust kasutada keelt kurja (kuri on ju vahel banaalne, ta on tähenduseta, ta on nagu lõputu neel – see on ainult üks kurja liik, muidugi), tühjuse enese relvana.

Mõlemad tükid toimivad analüüsiprotsessina. Siin esitatakse vaatajale-osalejale väljakutse mõista, valida, näha seoseid, neid ise luua. Lond Malmborg on muidugi tiheda ämblikuniidiga läbi pununud võrgu, mis justnagu pakub meile viisi, kuidas kogu toda retoorilise masinavärgi tühjust näha või paljastada, aga see ei takista lõpuks küsimast: millele me siis plaksutame? (On neil vastus või tahavad nad meile lihtsalt tühjust tunda anda?)

Etchells’i "Broadcast" ei jõua sinna. Ta on vaieldamatult täitsa andekas poeet või kirjanik, ta päevikukatked, väiksed lood, poeetilised kujundid iseenesest oleks põnevad raamatuna lugeda. Ka ta valitud keelemootor – luupimine ja "paraboolimine" – on produktiivne, võimaldaks lendu. Aga keeleline süvaprotsess on siin kahjuks lõppenud.

Tim Etchells. Foto: Piet Janssens

Kui bluusimees või mantralausuja kordab aina oma "I am so lonely" või "mu meeltes on puhtus, tühjus, valgus", siis tegeleb ta ka keeleliste protsesside installeerimisega aja rütmi, olemise protsessi. See võimalus on Etchellsi luuperil olemas, aga ühel või teisel põhjusel ta ei vali seda või ei ole suuteline sinna minema. Kogu katel, algmaterjal, keel ise ja ta vahendid, on antud, olemas. Isegi monotoonsena peaks see protsess kuidagi töötama. Ja "kuidagi" ta ju töötabki. Aga selles puudub see lend ja see laetus, mille Lond Malmborgid ja Encyclopédie de la parole meile annavad. 

Publik 

Kõik neli tükki on ühes aspektis ka sarnased – see, et nad teevad publikus-publikuks olemise kaunis keeruliseks. Baltoscandal polegi ju mingi tavalise puugikorjamis-suveetenduste festival, vaid tahab pakkuda kripeldavamat-mõtlemapanevamat-provotseerivamat kui paar-kolm kohmakat nalja kolmes vaatuses koos õlle- ja pissipausidega.

Viisid, kuidas publikul olemine keeruliseks tehakse, on samas väga erinevad. Kui "Natsides" on selle katalüsaatoriks eelkõige vormiga mäng, publiku osaline vastutus oma teatrielamuse eest, siis "Hävitusretkes" on selleks jõuline, lõputa õuduse vägivalla-grotesk, pikad stseenid, müra, mis siiski kulmineerub positiivse noodiga. Lond Malmborgide rüütlitel on selleks kiusamiseks vaikne monotoonne iroonia – see lõputu nõustumine-ja-jahhitamine iga lause peale ning publikus ootuse tekitamine – millal ometi nad alustavad? (Aga nad on ammu alustanud, on!)

Tim Echellsi lavastus on aga selles mõttes publiku piinamine, et kogu etenduse vältel sõidetakse ühe võtte kiiluvees, mis teeb sellest intensiivselt monotoonse ja tüütu, kuigi see ei tundu olevat looja algne taotlus – meid piinata.

Me etendustelt (mitte)lahkumise ja lõpus plaksutamise traditsioon on kummaline. Muide, Lond Malmborgide tükk saab mõnel inimesel kummalisel kombel tagumiku toolilt ikka lahti, jalad saalist minema (see on ka teatav demokraatia-harjutus, milleks nad ju ka väljakutse esitavad). Etchellsi etendusel jäid kõik kohale, ka meie – peab tunnistama, et ka meie, kuigi jalgu, tagumikke ja päidki, hingest rääkimata, kutsus juba Rakvere õhtu. Oli see aukartusest, viisakusest… me puhul osalt ka uskumatusest – kas tõesti ongi säärane tükk? Aga tegelikult võib inimene jalgadega hääletada, see peaks eestlastele ju selge olema. Ja tegelikult ei pea mannetuma tüki lõpus esinejat kolm korda tagasi plaksutama. Või sellepärast püsti tõusma, et teised tõusid, ja muidu on häbi. See pole Baltoscandali publikut jälgides tärgand mõte, vaid pigem Eesti kultuurisündmuste laiem taust ja kogemus. Mis teha. Me oleme suur teatrirahvas. Suurim väikeste sääs!

"Nazisuperpeople are better than you all – The Horror of the Ordinary"
Idee, teostus, lava ja kostüüm: Showcase Beat le Mot
Muusika: Albrecht Kunze
Kostüüm: Tanja Jesek, Clemens Leander
Konstruktsioonid: Christian Wenzel, Andrej Trofimoff
Video: Alexej Tscherny
Graafika: Anne Kube
Valgus: Sebastian Zamponi
Heli: Albrecht Kunze
Produktsiooni manager: Olaf Nachtwey
Produtsendid: Beat le Mot and the Neues Theater, Halle

"El Dorado ehk Klounide hävitusretk"
Lavastaja-kunstnik: Ene-Liis Semper
Töö kehaga: Jüri Nael
Muusikaline kujundus: Lauri Kaldoja
Dramaturg: Laur Kaunissaare
Laval: Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Simeoni Sundja, Jörgen Liik

"99 words for void"
Idee, lavastus, esitus: Iggy Lond Malmborg, Maike Lond Malmborg
Dramaturgia: Johan Jönson

"Broadcast / Looping Pieces"
Autor ja esitaja: Tim Etchells
Produtsent: Forced Entertainment

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: