Kultuuriportaali 5 soovitust Tartuffiks
1. augustil algab Tartus armastusfilmide festival Tartuff, mis toob nädala aja jooksul Tartuses mitmesugust armastust. Kultuuriportaal annab viis soovitust filmidele, mis väärivad tähelepanu - saab nii armastust muusika kui ka putukate vastu.
"Sing Street"
1. august kell 22:15 Raekoja platsil
Igati kohane oleks alustada enda Tartuff festivali just "Sing Street'iga", kuna tegu on viimase aja ühe meeldivama ning soojema heatujufilmiga. See on lugu Iiri teismelistest, kes kasvavad üles amoraalse katoliku kooli keskkonnas - sealt kasvab välja aga bänd, kes hakkab 1980. aastate kontekstis proovima erinevaid žanre alates Duran Durani maneerlikusest kuni The Cure'i "õnneliku kurbuseni".
See on ääretult inimlik ning lihtne lugu, mida toetavad suurepärased laulunumbrid. Kui sõna "muusikal" ehmatab esimesel hetkel ära, siis neelake see häbitunne alla ning mingi vaatama. See on üks tõeliselt maitsekas kompott!
"Janis: Väike kurb tüdruk"
2. august kell 19:00 Athena keskuses
Viimasel ajal on avalikkuse ette jõudnud mitmed eriti tugevad muusikafilmid (võtame siis kas dokumentaalidest Asif Kapadia "Amy" või mängufilmidest Don Cheadle'i "Miles Ahead") ning Janis Joplinist rääkiv dokumentaal "Janis: Väike kurb tüdruk" kuulub nende hulka. See räägib noortelt surnud muusiku õrnast loomusest ning loomingutihedast elust, kuid teeb seda eemalt vaadates. Vesteldakse artisti lähedaste, näidatakse arhiivimaterjale ning keskendutakse Joplini saadetud kirjadele, kust koorub välja tema poeesia.
Enne filmi võib loomulikult korra ette võtta ja veidi Janis Joplini muusikat kuulata, kui praeguseks juba ununenud on. Aitab vaatamise ajal veelgi paremini sisse elada. Lugu "Piece of My Heart" on enda tonaalsuse ning emotsiooniga justkui läbilõikeks sellest filmist.
"Junction 48"
4. august kell 23.59 Raekoja platsil
Jätkame muusikafilmide lainel, kuid hoopis teise külje pealt. Iisraeli (ning üleüldse suur enamik islamimaailma kinokunstist) filmikunst on eriliselt aus ning nende mängufilmide keel on ülimalt sarnane reaalsele elule, kaotades kohati piiri dokumentaal- ning mängufilmide vahel. Film "Junction 48" üritab selles kontekstis keskenduda muusikale, rääkides Iisraeli esimese hip-hop muusiku Kareemi elust. See on korraga nii valus sissevaade Iisraeli absurdsesse igapäevaellu kui ka armastuskiri muusika universaalsele keelele, mis ületab kõik raskused. Valus, ent tempokas ning emotsionaalne teos.
Sinna kõrvale meenub sel aastal DocPoint filmifestivalil nähtud dokumentaal "Sonita", mis rääkis noorest Iraani räpparist ning sellest, kuidas tema looming muutis täielikult tema elu. Kui kellelgi võimalik, siis heitke ka sellele pilk peale.
"Tuba"
5. august kell 22.00 Raekoja platsil
Filmi "Tuba" on ilmselt juba eelmise aasta lõpust paljud Eesti kinodesse oodanud. 2015. aastal täiesti ootamatu triumfi teinud Lenny Abrahamsoni draama "Tuba" räägib valusa loo emast (keda kehastab eriliselt karismaatiline ning Oscariga pärjatud Brie Larson), kes pidi kasvatama enda poega väikeses ruumis, milles puuduvad absoluutselt eluks sobivad tingimused. See elu ei ole aga vabatahtlik, kuna poja bioloogiline isa on täielik maniakk, kes hoiab neid põhimõtteliselt vangis. Lisaks vägistab ema samal ajal, kui poeg magab riidekapis. See on võimas ning tohutult emotsionaalne teos, mille tarvis tasub kindlasti salvrätikuid peoga taskusse pista. Pisarad saab voolama, ma luban!
Ja kui sellest varasemast ei piisanud, siis tõesti - see on esimene (ja võib-olla ainus kord), kui Eestis on võimalik kinoekraanil näha parima naispeaosa Oscariga pärjatud filmi "Tuba". Ainukordne ning täiesti suurepärane võimalus.
"Putukad"
6. august kell 19.00 Athena keskuses
Festival tasub lõpetada aga millegi täiesti ootamatuga. Võiks isegi öelda, et veidraga. Toidufilmid on minu täielik salajane nõrkus ning võiks neid päevast-päeva vaadata. Film "Putukad" kuulub nende filmide täielikule äärealale, jõudes kohati vandenõuteoreetikute ning isegi esoteerikute tasemele. See keskendub kahele toiduhuvilisele mehele Ben Reade'ile ja Josh Evans'ile, kes otsustavad rännata mööda maailma, otsides eri kultuuride söödavad putukaid. See on korraga humoorikas sissevaade modernsesse kokakunsti ning murelik mõtisklus toidupuudusest, mis ei lange aga kordagi liialt sügavaks, vaid filmi jääb alles helgus ja elurõõm.
Ma tean, et AHHAA teaduskeskuse poes müüdi kunagi maitsestatud ja kuivatatud putukaid - kui võimalik, siis võtke neid seansile kaasa. Annab ilmselt eriti mõnusa võimaluse sisse elada. Putukafilmi ajal pugida popkorni asemel putukaid. Võimas!