HAPKOMAH on pseudonüüm, mis kuulub ühele anonüümseks jääda soovivale fentanüülisõltlasele. Selle nime alt ilmus nihilist.fm-is omajagu sissevaateid sõltuvusest moonutatud hämarasse ellu. See on omamoodi nooruslikult hingeliste konfliktide, samas ka tehniliste detailide maailm, kus mobiiltelefonid, autosõidud ja kemikaalide käsitlemine mängivad olulist rolli.

Raamat täidab oma pealkirjas „Kuidas minust sai HAPKOMAH” antud lubaduse. Teos räägib, kuidas ühest eeldatavasti tavalisest Tallinna noorest saab narkomaan. Selline pealkiri viitab aga märkamatult veel ühele teisele asjaolule, mis võib olla isegi olulisem. HAPKOMAH on kirjanikunimi ning juba üks esimestest lugudest avab sündmustekäigu, mis anonüümseks jääda sooviva narkomaani raamatu lõpuks avaldamiseni viib. Küsimus pole mitte ainult kavalas pseudonüümis, vaid tundub ka, et autori identiteedil on kaks läbipõimunud külge: hädine narkomaan, kes püüab oma närusest elust parimat võtta, ja tähelepanelik kõrvaltvaatleja, kes tumeda sarkasmiga muigab kõigi ja kõige, aga eriti iseenda üle.

Selle omapärase duaalse identiteedi kaudu antakse lugejale aimu ka millestki, mis pole päriselt kirjanduslik, kuna madaldab „kunst kunsti pärast” olemist. Lugeja pannakse kohati lausa uskuma, et raamatul, mida ta käes hoiab, pole mingit pistmist kirjandusega ja autor, nagu pseudonüümgi viitab, pole kirjanik. See on teose üks suurimaid tugevusi. Eriti ajastul, mil kirjandus on sulgunud kirjandusest kirjutamise ringi ega suuda sealt enam välja murda. Autor pole küll surnud, kuid sellegipoolest üpris kahetsusväärses seisukorras.

HAPKOMAHi lugude šokiväärtusest on juba omajagu räägitud. Need annavad sissevaate maailma, mis eksisteerib paralleelselt meie omaga, kuid toimib fundamentaalselt teistmoodi. Kogu „siinpoolset maailma” kujutatakse klišeena, lihtsustatult, andes tunnistust, et harilikku elu vaadatakse teoses rohkem kõrvalt, kui ise läbi elatakse. Sealpool aga usutakse narkojeesust ja isegi rahal on teistsugune tähendus, võrreldes nende inimestega, kes raha arvete maksmiseks või lõunamaareisiks kasutavad.

Olen sotsioloogiaõpingute jooksul korduvalt fentanüülitemaatikaga kokku puutunud. Seda nii statistika kui ka sotsiaaltöötajate näol, kes nukra ohkega nendivad, et kui inimesel endal tahet ei ole, siis ei ole võimalik ka kellegi elus midagi muuta. Seega olin valmistunud kõige hullemaks. Raske öelda põhjust, kuid esmalt avaldas mulle muljet hoopis eeldatavasti šokeerima pidanud inimkogemuste nüansseeritus, siirus. Aga võib-olla on jubeduste eiramine lihtsalt tänapäevast meediat jälgiva inimese loomulik oskus.

Konfliktseimaks osaks jääb selge vastandumine formaalsest ennetustööst tulenevatele arusaamadele, mistõttu teos mõjub ka omamoodi kommentaarina üldlevinud seisukohtadele ja seda isegi mitte niivõrd narkootikumidele, kuivõrd nende kasutamise ennetusele. Kõige selgemalt esineb see neljaosalises loos „Kuidas minust sai fentanüülisõltlane”, kus tuleb välja tõsiasi, et minategelase orkilendamine polnud põhjustatud sellest, et ennetustöö ja sotsiaalpedagoogid poleks temani nooruses jõudnud. Kes teab, ehk seepärast ongi HAPKOMAH nüüd ise ennetustööd tegemas?

Ennetusest rääkides oleme me kõik ilmselt kokku puutunud „voodoo-keemiaga”, mis deklareerib, et narkootikumide tarvitamine on piir, mida isegi korra ületades ei ole inimene enam kunagi tema ise. Irooniline on, et kuigi teoses astutakse näiteks kanepi puhul samasuguse hirmutamisretoorika vastu üles, teeb fentanüülile autor suures osas erandi, kuna tal ei jää muud üle kui tunnistada selle kõikehõlmavat mõju enda elu üle. Ühes kohas siiski mainitakse võimalust, et viga ei pruugi olla tegelikult fentanüülis:

Mulle meenub, kui fenanüüli proovisid mõned minu tuttavad ja sõbrad, kellel oli elus kõik korras ja kellel mingit depressiooni ega ärevust ei esinenud. Neil ei tekkinud sellest ainest minuga isegi ligilähedasi emotsioone, mõni isegi ütles selle kohta, et see on „täielik pask”. Nad suutsid sellest üle olla ja selle unustada. (lk 37).

Siiski ei tasu arvata, et teose keskne probleem seisneks selles, kuidas narkootikumidesse suhtuda. Kirjeldades sõltlaste tegelikku elu, näidatakse narkootikume selgelt negatiivses valguses. Probleem, mille mõistmise poole lugejat suunatakse, seisneb selles, et suurem osa noortest saab mingil hetkel teada, et narkootikumid ei tee peale esimest tarvitamist sinust saatana hüpiknukku. Tegelik piir tervisliku eluviisi ja sõltuvuse vahel ei jookse mööda proovimise ja mitteproovimise vahele tõmmatud eraldusjoont. Kuhu aga peaks selle eraldusjoone tõmbama, kui ollakse juba proovinute hulgas? Kuigi autor rõhutab adekvaatsete arusaamade olulisust, siis ei paista ta uskuvat, et kõigest teadmise või informeerimise peale saaks lootma jääda:

Tagantjärele mõtlen, et kuidas ma sain nii loll olla. Ma olin ju lugenud opiaatide kohta ja teadsin täpselt millega see 99% juhtudest lõppeb, kuid nagu ikka, olime kindlad, et just meie oleme selle 1% hulgas, kes suudavad proovida ja unustada. (lk 34).

Leian, et piiri tõmbamises väljendubki sõltuvusprobleemide erakordne keerukus, mida lihtsalt-ära-proovi-jutt oma parimate kavatsuste juures tunnistamast keeldub. Kuna sõltlasel on aine näol juba vastus kõikidele oma emotsionaalsetele muredele, ilmneb probleem kui selline eelkõige välismaailmaga suhtlemisel. Ja kui ühiskond keeldub sõltlastest, mis tahes kaalutlustel, siis haihtuvad viimased kõigi tajuväljast. Võimalik, et seepärast narkoennetuse hirmutamisstrateegiad polegi seni toiminud, kuna allakäigul, sõltuvusel ja muudel eesti keeli „tagajärgedel” puudub meie reaalsuses oma koht – HAPKOMAH aga üritab seda ruumi (taas)luua. Teos moraalse seisukohavõtuna toetubki asjaolule, et ühiskonnas, kus narkomaane „ei eksisteeri”, ei saa narkootikumide tarvitamisel olla ka negatiivseid tagajärgi.

Mis puudutab suhtumist narkootikumidesse, siis fakt, et narkootikumide tarbimine on eelkõige positiivne kogemus, pole teoses varjatud. See ongi ju lõppkokkuvõttes nende tarbimise põhjus. Sõltuvus ja allakäik selle ümber on kõigest kõrvalnähe, mitte ühegi aine keemiline omadus. Teose mõjuvus tuleneb sellest, et narkootikumide tarvitamise olemuslikule positiivsusele jäädakse truuks ükspuha missugustes tingimustes. Üks jälgimatest lugudest, mis avab sõltuvusega kaasas käivat prostitutsiooni ja pisivarguste maailma, lõppeb õnneliku fentanüülisüstiga, millele järgneb loo peategelase hinnang: Täna oli hea päev (lk 84). See mõjub nii sarkastiliselt kui ka siiralt, pannes lugeja mõistma, et sõltuvuses inimese jaoks ongi doos ainus hea ja halva päeva mõõdupuu.

HAPKOMAH näitab, et isegi äärmustesse kaldunud narkarite puhul ei hakka narkootikumid kuidagi kohutavamalt mõjuma, ainult inimene ise muutub. Nõnda võib see lugeja vabastada halvast usust narkootikumidesse ja viia avastuseni, et see häbiväärse saladuse aura, mis narkoteema ümber hõljub, ei varja tegelikult mitte keemilisi ühendeid, vaid inimesi. Iga kord, kui keegi ütleb, et narkootikumid on halvad, peaks ta hoopis täheldama, et mõned inimesed on halvad. See oluline nihe mõtteviisis laseb meil ka mõista, et halvale teele sattumist ei võimalda vältida narkootikumide hukkamõist, vaid laiem iseenda mõistmine.

On selge, et teose rõhuasetus erineb senisest ametlikust ennetustööst, mis suures osas üritab noori õigele teele petta. Autori suhe riiklikult sponsitud arusaamadega tundub isiklik. Püüdes mõista enda olukorda riigi kontekstis, kaldub autor intuitiivselt seisukohale, et levitatud arusaamad ei sõdi mitte narkootikumide või nende tekitatud kahju, vaid narkomaanide vastu. Võib küsida, kas need pole mitte üks ja sama? Suhtumine narkomaanidesse ongi see, mis tekitab olulise strateegilise erinevuse, kas üritatakse vabastada ühiskonda narkomaanidest või narkootikumide tehtud kahjust. Esimesega oleme päris hästi toime tulnud, sest nagu HAPKOMAH isegi nendib:

[---] kui seda ühtainsat blogiposti oli paari päevaga loetud ligi 10 000 korda, sai meile selgeks, et avalikkusel pole mitte vähimatki aimu, mis siin Eestis tegelikult toimub. (lk 17).

Pelgalt kirjapandu eluläheduse ülistamine võib muutuda silmakirjalikuks, sest miks on vaja raamatut, mis ei erine elust? Vastuseks on poliitika. Raamatut saadab teatav romantiseeritud hõng, mis kannab endas vähemusgrupi võitlust elust võõrdunud ja tuimade poliitikute vastu. Palju reaktsioone teosele on stiilis „Vaat nüüd neile alles näidati, kuidas asjad Eestis päriselt on!”.

Tegelikult ei ole muutunud midagi, sest kuni aastani 2018 on narkopoliitika võrdlemisi fikseeritud ja olulist pööret praegustesse plaanidesse oodata ei ole. Kui asjad peaksid hakkama kuskilt otsast hargnema, siis poliitilises kliimas, kus teistsuguste vastu kõnelemine on omaette nišš, saab sõltlastest rääkimine olema üks „lõbus ja kaasahaarav meediasündmus”.

Nõnda vastuolulise teema avalikku debatti jõudmise suhtes tahaksin kõigile poliitikahuvilistele meelde tuletada, et poliitika tähtsaim aspekt pole mitte võitlus võimu pärast, vaid küsimus, milliste objektide ja kategooriatega see manipuleerib. Ennetamisest rääkimine on turvaline, kuna ennetamine kaitseb potentsiaalseid ohvreid. Poliitikas pole midagi õilsamat kui stalinliku sihikindlusega rumala noorsoo õiges vaimus kasvatamine. Adekvaatseks narkopoliitikaks tuleb aga astuda kolm suurt sammu edasi: 1) defineerida sõltlasi eelkõige nende seisundi, mitte nende süü või rahvuse kaudu; 2) rakendada ka avalikus diskussioonis arusaama, et sõltuvus ei koosne ainult narkootikumide tarbimisest – see võimaldaks tõstatada teisigi olulisi küsimusi sõltlaste konditsiooni mõtestamisel ja probleemi leevendamisel; 3) lõpetada narkoturu ja selle klientuuri eetilis-psühholoogilistel alustel hindamine ja asendada mõistmisega, et tegemist on ratsionaal-majandusliku süsteemiga.

Seniks aga lugegem, mis meie ümber toimub ja meenutagem, et „Roomas tee nagu roomlased” ei ole põhimõte, mida tasuks alati järgida.

Ilmunud Värske Rõhu 47. numbris.