Ütleme nii 30 aastat tagasi oli sellistel mõnusatel maja-, korteri- ja garaažipidudel isegi justkui tavaks panna mingi hetk vinüülimängijale tšuktši muinasjutud Andres Ehini esituses ja väga lahe oli. Ma tõesti ei oska öelda, miks just selline võrdlus, sest ega neil Spunginiga pealtnäha väga palju ühist ei ole. Tšuktšid karistasid näiteks ühte ebameeldivat kolli nii, et tagusid talle vaia lõugade vahele ja valasid kuni kevadeni solki suhu. Spungini tegelased on sama mõnusalt kummalised, mõttekäigud tallavad omi radu ja ma usun, et selliste põlistšuktšide juures oleks Chunginil jurtas lõkke ees külitades lööki küll ja küll. Eriti hästi läheks seal peale albumi nimilaul, mis on ühtlasi avalaul.

Peamiselt Chungini nime all tuntud Indrek Spungini kodanikunime all välja antud autoriplaat ongi sõna kui sellist väärtustav. Plaat on minu teada välja antud ainult elektroonilisel kujul netiavarustes ning vinüülil, nii et põhimõtteliselt on tegemist vinüülluulealbumiga. Vinüülivariant on teadagi uhkem muidugi, seal on luulekogu ise ka vahel. Igal juhul on tõsine saavutus ikkagi väärtustada sõna kui sellist ajastul, kus põhimöll käib selle ümber, kelle nägu kõlab tuttavamalt.

Plaadil deklameerib Spungin oma luuletusi, vahel saadab neid akustilisel kitarril, vahel laseb kitarri puhkama ja loeb jälle edasi. On selline postmodernistliku tänavatrubaduuri, nõukogude happehipi ja ajatu punklüüriku kombinatsioon. Ka puhast teksti esitab ta omalaadse rütmiga ja meloodiliselt, nii et kitarritudki tekstid näivad oma olemuselt laulud.

Huvitaval kombel on tänu Viljandi pärimusmuusika festivalile ja selle arvukatele kloonidele mõiste "folk" eestlaste teadvuses üpris konkreetselt seotud autentsete arhiivisalvestiste ja nende interpretatsioonidega. Globaalses perspektiivis tähendab folk midagi oluliselt laiemat. Spungini ongi tegelikult autorifolk, kui tema muusikat rohkem lahkama hakata. Indrek Spunginis on ühinenud nüüdseks juba klassikaliseks saanud muusikutüüp, kelles on koos poeet, laulja ja helilooja, kes saadab end rahvalikul pillil ehk kitarril.

Pungitaust on aimatav, kuid mitte domineeriv. Omalaadse diktsiooni ja intonatsiooniga Spungin ei deklameeri ja ei laula mitte niivõrd sellest, mida vihkab, kuid ei ole ka pehme unistaja. "Lahtise peaga ahvinäoga poiss" on vaieldamatult isiklik, kuid ei edvista endaga. Spungin ei ole reaalsusega kohanenud idealist, pigem on ta reaalsust tõlgendav sürrealist, kes kasutab kujundite ühendamiseks riimi, rütmi või meloodiat või siis neid kõiki koos.

Mingis mõttes on see kogumik ka melanhoolne ja muidugi tuntava underground-vaibiga. Muusikalise külje pealt küündivad eriti esile "Uni" ja "Kevade", puhta lüürikaga püüavad kõrvu "Öökull" ja "Ühes Eesti linnas".

Spungin eristub ja see ei ole eristumine eristumise pärast. "Lahtise peaga ahvinäoga poiss" säilitab sideme nii siiruse, iroonia kui ka eneseirooniaga.

Albumi lõpulugu "Mul ei ole midagi selga panna":