Oleme 1977. aastas.

Kindlasti on aasta tähtsaim sündmus kahe kosmosesondi – Voyager 2 ja Voyager 1 (just selles järjekorras!) – taevasse lennutamine. Voyageri programmist kujuneb kõige pikem kosmoseprogramm ajaloos. Need kaks aparaati, mis panid 80ndatel inimkonna ahhetama hingematvate piltidega Jupiterist, Saturnist, Uraanist, Neptuunist ja nende planeetide kuudest, jätkavad lendu tänaseni. Praeguseks on nad väljunud päikesesüsteemist, kuid edastavad ka pea 40 aastat pärast starti Maale infokübemeid.

1977. aasta on ka diskoajastu tipp – raadiotes kõlavad Baccara, Boney M-i ja Donna Summeri hitid. Tartus heisatakse aga 24. veebruaril Vanemuise kohale sini-must-valge lipp. Neli päeva hiljem sünnib Urmas Vadi.

1977. aastal ilmub ka Peruu kirjaniku Mario Vargas Llosa kergelt eneseirooniline armastuslugu "Tädi Julia ja kirjamees". See teos on üsna omaelulooline. Autor räägib, kuidas ta 19aastaselt armub endast 10 aastat vanemasse naisesse, kellega ta ka abiellub. Teos on lõbus, südamlik, vaimukas. Seda on nimetatud postmodernistlikuks. Eesti keelde tõlgib selle Eva Kolli ja "Tädi Julia ja kirjamees" ilmub 2010. aastal, mil Llosa saab Nobeli kirjandusauhinna. Viimase andmist mainekale Peruu autorile põhjendatakse sõnadega: "võimustruktuuride kartograafia ning indiviidi vastupanu, mässu ja kaotuse teravate piltide eest". Ei kõla just nagu "Tädi Julia ja kirjamees", eks?

Ei kõla tõesti. Mario Vargas Llosa ongi sel põhjusel üks põnevamaid Lõuna-Ameerika autoreid, et on oma pika kirjanikutee jooksul kirjutanud palju ja kirjutanud äärmiselt erinevalt.

Ta alustab üsna süngete lugudega 1950ndate Peruu elust – kogumik "Kutsikad" on Jüri Talveti tõlkes ilmunud 1975. aastal Loomingu Raamatukogus. Hiljem jõuab Vargas Llosa kergema ja kerglasema stiili juurde, mis samas avab inimese elutunnetust jätkuvalt sügavuse, empaatia ja samastumisvõimega.
 

Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.