Suri helilooja Valter Ojakäär
Meie seast lahkus täna 93-aastasena helilooja ja publitsist Valter Ojakäär (10. märts 1923 - 27. oktoober 2016).
Valter Ojakääru helilooming hõlmab lisaks levimuusikale teoseid sümfoonilisest muusikast filmi- ja lavamuusikani ning tema teosed on salvestatud arvukatele heliplaatidele. Hindamatu on Valter Ojakääru panus levimuusika uurija ja tutvustajana. Enam kui pool sajandit on Valter Ojakäär pühendanud jazzmuusika tutvustamisele nii raadios, televisioonis kui kirjutavas ajakirjanduses. Tema üheks tuntumaks saateks oli "Helisev kroonika", mis sai alguse 1971. aastal ja kestis kuni 2009. aastani. Tänu temale juurdusid eesti keeles mõisted levi- ja süvamuusika. Ojakääru loomingulist tegevust on pärjatud rohkete muusika- ja kunstipreemiatega.
Ojakäär astus 1951. aastal Tallinna riiklikku konservatooriumi ja õppis seal Mart Saare ning Heino Elleri kompositsiooniklassis, lõpetades kõrgkooli 1956. Ta on mänginud klarnetit ja saksofoni mitmes orkestris ja ansamblis. 1945. aastast kuni 1970. aastani oli ta Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio estraadiorkestri saksofonirühma kontsertmeister. Ta on kirjutanud ka palju tuntuid heliteoseid mitmetele artistidele, millest üks tuntumaid on ilmselt Heli Läätse esitatud "Oma laulu ei leia ma üles". 1967. aastal kirjutas ta ooperi "Kuningal on külm" ning aastatel 1977 ja 1980 kaks muusikali, neist esimene "Suveöö ilmsi" ja teine "Winnetou".
Jazzkaare korraldaja Anne Erm kinnitas ERR kultuuriportaalile antud kommentaaris, et Valter Ojakääru kohta kehtib kindlasti ütlemine "eesti muusika elav entsüklopeedia". "Aga mitte ka ainult eesti muusika kohta, vaid kogu maailma jazzi kohta," tõdes Erm ja lisas, et ajal, mil Eestis ei olnud võimalik erinevaid muusikaajakirju kätte saada, olid Valter Ojakäärul need olemas.
"Tal oli võrgustik üle maailma ehk kui mingit fakti oli vaja täpsustada, siis andis ta väga lahkelt nõu," nentis Anne Erm ja tõdes, et Ojakääru panus Eesti muusikasse on hindamatult suur.
"Heliloojana on ta jätnud meile need südamesse minevad laulud, mis kõlavad ikka ja jälle," meenutas ta ja tõi Ojakääru lugudest välja "Õhtu rannal", "See pole see" ning "Olematu laul". "Loomulikult oleks ta tahtnud laval näha veel enda suurteoseid nagu "Kuningal on külm", mis Vanemuises lavastati," ütles Erm.
Kolleeg Olav Ehala ütles ERR-ile, et Valter Ojakääru lahkumisega on Eesti muusikast lahkunud üks generatsioon kõvasid tegijaid. "Valter Ojakäär oli helilooja ja saksofonist, kes jõudis enda pika elu jooksul tohutult palju korda saata nii loomingus kui ka talletamises," ütles Ehala ja tõdes, et kui kellelegi noorematest oli vaja mingit informatsiooni varasema aja muusikasündmustest, siis esimene, kelle poole pöörduti, oli Valter Ojakäär.
"Ta oli levimuusika entsüklopeedia, millest annavad tunnistust ka tema poolt kirjutatud raamatud Valgrest, Naissoost ja Oidist, samuti ka tema pop- või levimuusikaga seotud teosed, mis on hindamatuks allikaks noorematele generatsioonidele," lisas Ehala.
Vaata Valter Ojakäärule pühendatud "Tähelaeva" saadet:
Toimetaja: Kaspar Viilup