"Ma hakkasin korrastama oma Loomingu Raamatukogusid ja vaatasin, mis mul sealt puudu on. 1957. aastal, kui see hakkas ilmuma, oli seal sellist punast värki ka. Näiteks üks raamatukene, mis rääkis Hans Heidemannist. Mul tuli siis meelde, et oli jah Heidemanni tänav, oli Pälsoni tänav, aga kui küsida inimese käest, kes see Pälson oli, siis ega keegi tea," jutustas Peeter Volkonski.

"Võimul, kes üritas nendest meie põlvkonna jaoks kangelasi teha, see ei õnnestunud. Mul tekkis nüüd niisugune huvi, et kuidas on praeguse põlvkonnaga, kellel ei ole üldse mingisuguseid kangelasi, eeskujusid. Meie ikka noortena mässasime, aga praegu on kõik kuidagi tagurpidi. Mässamas ja demonstratsioonidel käivad pensionärid," sõnas ta. Volkonski lisas, et huvitav on see, milline mulje võib kirjanduse põhjal jääda tema nooruspõlve aegadest praegustele noortele.

Volkonski selgitas ka etenduse "Kangelased" vormi: Vilde lokaalis on kuus laudkonda, iga juures üks näitleja, kes räägib laudkonnale oma loo. "Väike heeringas on pileti sees. Väike viinusk ei ole pileti sees, aga kui küsitakse, siis tuuakse."

Teatriteadlane Riina Oruaas ütles, et teatri Must Kast inimesed alustasid Viljandist üliõpilastöödega ja liikusid siis tasapisi Tartusse.

"Tartu teatripildis juhtub praegu huvitavaid asju. Must Kast on selles pildis hästi ärgas, aktiivne tegutseja, kes väga jõuliselt ja sihikindlalt tekitab siia linna omaenda nägu. Nad nimetavad ennast kogukonnateatriks, mille kõige selgem väljund on see, et pärast iga etendust on arutelu. See on teatrile väga suur väljakutse. On väga suur pinge publiku vahetud reaktsioonid vastu võtta ja nendega tegeleda," täheldas Oruaas.