Kepsakas Pärnu rockikollektiiv The Boondocks viitab oma nimes kolkalikele maapiirkondadedele, aga esindab heliliselt just vastupidist – ambitsioonikat, haaravat eneseväljendust, kus pole õnneks ruumi skemaatilise karjääriiha jaoks. Peale debüütalbumi "USB" (2014) katsetuslikke ja veidi ekslevaid passaaže on triost kasvanud kvartett ja "Thriller" liigub juba märksa kindlamal kursil. Kursiks võetud rock peidab endas piisaval määral kummalisi kudesid, mis lasevad tuttavlikel käikudel mõjuda küll mitte päris uuenduslikuna, aga vähemalt nutikalt kergekäelisena. Vaheldus, seda nii ebatavaliste kompositsioonilahenduste ja meloodiajärgnevuste näol, on omamoodi Boondocksi trump – on lugusid, mis algaksid justkui keskkohast või siis lõpevad seal, kus teine alustaks refrääniga. Kiire, lajatav ja konkreetne lähenemine.

Muusikaliselt on grupi album selline, mida Z-generatsiooni parimatelt poegadelt ootaks: hard-rockiv, glämmiv ja popi kuldaegade pärandit indie-dance hoogsasse tümakasse rüütav. On tunda ka, et grunge meeldivamad küljed hakkavad rocki tasapisi sisse imbuma. Kitarrikeskse bändina on rõhk käikude osaval punumisel ja ühendamisel – tunnuslik joon on siinkohal maotaltsutajalikud meloodiaväänlemised, usjad ja veidi orientaalsed taevassetõusud. On kuulda ka uhkeid staadionikõlasid, mida takistab aga naeruväärseiks muutumast bändi huumorimeel ja eluterve eneseiroonia. 

Albumi hittivat meeleolu tõmbavad veidi maha mõtlikumad, suitsuse lokaali õõtsumispalad, aga ka neis on paeluvaid momente ja lugude lühike formaat laseb sellistel vaheviisidel mõjuda hingetõmbepausidena. Eesti bändide hirm ja arm – ingliskeelne vokaal – on siinkohal igati arvestatav, kodukeelele omase sõnasööva pehmusega. Keel keeleks ja aktsentide üle vingumine on äärmiselt kadakasakslik, aga põhiprobleem, mis meie muusikalisi keelevahendajaid vaevab, on usutavuse leidmine võõrastes sõnades nii, et need ka kohale jõuaks, ja parimal juhul ka südamesse läheks. Seega mõjub Boondocksi voks lubava, aga veel pooltoore nektarina, mille küpseks laagerdumise võib bändi tulevaste plaatide kätte usaldada.

Lihtsamalt öeldes: kui pinget pakuvad kodumaised uusrockarid Ouu, Frankie Animal ja miks mitte ka Elephants From Neptune, siis Boondocksi teise albumi trillerdused täiendavad olulisel määral nimetatud skeene helipaletti. Elegantselt julge manööver.