Kunstiministeerium. Kriitikute produktiivsest frustratsioonist Paul Kuimetist kirjutamisel ({{commentsTotal}})

Paul Kuimet
Paul Kuimet Autor/allikas: Gregor Taul

Paul Kuimet on üks neid autoreid, kellest on suhteliselt lühikese karjääri jooksul erakordselt palju kirjutatud ning tähelepanuväärsel kombel ennekõike analüütilises võtmes.

Kui jumal ehk toimetaja annab, ilmub tulevases Kunst.ee numbris minu artikkel mis annab põgusa ülevaate sellest, kuidas Kuimeti retseptsioon ajas muutunud on. Poliitilistelt tõlgendustelt liikus fookus formalismile ning seoses käesoleva aasta suvel Tallinna Linnagaleriis eksponeeritud näitusega "Hiline pärastlõuna" väitsin Kuimeti retseptsioonis uue nihke tekkinud olevat, seekord poeetika suunas.

Kuimeti uue, äsja EKKMis avatud näituse "Perpendikulaarne" kataloogist Chris Sharp’i ja Jaak Tombergi artikleid lugedes, on hea meel tõdeda, et mu prognoos pidas paika, mõlemad autorid otsivad enesele väljapääsu just poeetikas.

Lootes, et lotoõnn saadab mind veel mõnda aega, julgen teha veel ühe prognoosi.

Algselt kavatsesin oma Kunst.ee artikli kirjutada poeetika kui teguri mängutoomise vajadusest Kuimeti loomingu tõlgendamisel, sest olin ta suvisest näitusest "Hiline pärastlõuna" tõepoolest puht emotsionaalselt jalust rabatud. Kuid selgus, et Reet Varblane oli minust ette jõudnud ning poeetikapõhise tõlgenduse Sirbis juba avanud. Sellest lööduna tundsin, et mul ei jää muud üle, kui kirjutada historiograafiline ülevaade Kuimeti kohta seni kirjutatust. Seda ma ka tegin. Kuid millest ma enesele sealjuures aru ei andnud, on asjaolu, et ennustasin sellega Kuimeti retseptsiooni järgmist olulist teemat, milleks saab minu prognoosi kohaselt olema küsimus, millises keeles on pädev Kuimetist kirjutada.

Taolisele ennustusele annab alust tõsiasi, et Chris Sharp alustab oma artiklit Kuimeti uue näituse kataloogis järgmise lausega: "Paul Kuimeti töödest kirjutades on esimene ülesanne leida selleks sobiv keel." Ning Tomberg kurdab oma artikli teises lõigus, et Kuimeti loomingust "kirjutamise raskusi võiks üldistavalt ja etteruttavalt iseloomustada küsimusega: kuidas pääseda analüütiliselt ligi millelegi, mille mõju on tähenduse-eelne, samas kui ligipääsuvahend, keel ise, on pelgalt tähendusloomeaparaat?"

Üleüldse, mulle meeldivad autorid, kes minuga ühel nõul on. Chris Sharp kaldub küll natuke liiga poeetikasse ära vajuma. Nii kirjutab ta Kuimeti uuest videost "Exposure" EKKMis järgmist: "Kui sa ei tea, millega tegu, siis väldib see võõras, määratlematu ja täielikult salapärane ese igasugust liigitust peale skulptuuri." Ning Kuimeti fotoinstallatsioonide kohta kirjutab Sharp nii: "...hoone peegelfassaadi muutuvates kildudes peitub hilise pärastlõuna jäine kulg. Tõesti, võibolla pole see juhus, et see liminaalne või künniselaadne omadus kordub asjaolus, et mitmed teosed kujutavad hoone klaasfassaadi, rõhutades seeläbi sise- ja välisruumi vahelist eristust, mis on korraga silmale ületatav ja samas läbitungimatu."

Jaak Tomberg võtab sama teema kokku tõdemusega: "Võrdlemisi kitsas ja tuvastatav on ka kujutatavate objektide ampluaa: skulptuurid või skulpturaalsed objektid, hooned või arhitektuursed objektid."

See ei tähenda, et Tomberg oleks kuidagi lakoonilisem kui Sharp, vastupidi. Kasutades ära koduväljaku eeliseid, laiutab ta märksa resoluutsemalt:

"Kuimeti viimaste aastate teostes teisenevad ja võimenduvad mõned üsna selgepiirilised suundumused… 1) pimedasse ruumi üles seatud kaks valguskasti, kus kujutatud objekti on vaadeldud kahest erinevast vaatenurgast, mille vaheline kontrast tekitab meelelise (ent ma sihilikult ei taha öelda, et "tähendusliku") perspektiivinihke (ruumimanipulatsioonid) või 2) näitusesaalis filmiprojektorilt ekraanile projitseeritud 16mm film, millel kujutatakse leidlike tehniliste lahenduste abil "elama pandud" staatilisi objekte (ajamanipulatsioonid)."

Kuid pean paraku möönma, et Tombergi artikli paljulubavale sissejuhatusele järgneb mitu lehekülge märksa umbmäärasemat teksti.

Esmalt viitab Tomberg Kuimeti retseptsiooni kummitavale sotsiaalkriitilisele joonele. Alustades lõiku sõnadega "Kui tahta Kuimeti töödes leida…", on kohe algusest selge, et Tomberg ei taha leida mingit ühiskonnakriitilist sisendit. Kuid see, mida ta täpselt leida tahab, jääb natuke häguseks. Mulle väga meeldib Tombergi mõiste "produktiivne frustatsioon", mille ta Kuimeti loomingu ajel tekkiva emotsiooni kirjeldamiseks on kasutusele võtnud ja ma usun end suutvat Tombergi mõttekäiku jälgida ning selle poststrukturalistlikku poeetikat hinnata, kuid mind häirib selle patroneeriv toon nii vaataja kui kunstniku suhtes.

Tomberg üritab meele-ära-heitlikult teksti abstraktsele adressaadile, kelleks tundub olevat teksti autor ise, selgeks teha, et Kuimeti looming teostab täiesti geniaalse, enneolematu ja sõnulseletamatu uperpalli:

"Kuimeti loomingut on keeruline sõnadega käsitleda ühel konkreetsel põhjusel: nimelt seepärast, et sõna, tähendus ning viimasel piirjoonel ka keel kui niisugune, on sedasorti kunsti mõjujõu suhtes läbinisti teisejärgulised ja otstarbetuseni hiljaks jäänud. Nende teoste muundav mõju teostub esmajoones afektiivsel tasandil, vastuvõtja puhtmeelelises ja puhtkehalises tajukogemuses. See on kogemus mis jõuab täielikult aset leida "ammu" enne keele mõtestavat sekkumist – kogemus, mis on tähenduse-eelne ning sestap teatud nurga alt ka eel-subjektiivne."

Kui kriitik peab end kunstnikust kirjutades taolisse logorrheani küündivasse ekstaasi piitsutama, tekib minul oma enese kriitikutöö kogemuse põhjal paratamatult kahtlus kunstniku või teose tegelikus väärtuses. Kellele, miks ja mida siin ikkagi tõestada üritatakse? Kui Tomberg oleks kutseline kunstikriitik, oleks ta eeltsiteeritud lõigu kindlasti ilusti kaasaegse kunsti prestiižsõnavaraga garneerinud ning ma ei ole kindel, kas oleksin sellelt kohalt üldse edasi mõelnud.

Kuid olenemata sellest, et Tombergi tekst minu hinnangul vahepeal puht analüütiliselt rajalt lappama läheb, moodustavad selle algus ja lõpp meelekindlust sisaldava terviku.

Tomberg alustab Jacques Rancière’i kunstifilosoofilise teesiga, et "kunst teisendab, muundab ja uuendab neid (olemasolevaid) viise, kuidas on üldse võimalik tajuda, mõelda, öelda, väljendada või teha. Ning selle käigus teisendab kunst ühtlasi subjektiivsust – see loob uusi subjektiivsusi."

Äsja kõlanu on sisuliselt kirjeldus selle kohta, kuidas ilu päästab maailma. Artikli päris lõpus tuleb Tomberg tagasi Rancière’i juurde ning sedastab: “...nende teoste mõju ei tulene mitte niivõrd nende mistahes tähendusest, vaid esmajoones nende lihtsast ruumilis-materiaalsest kohalolust."

Kuivõrd ruumiline ei kõla siinjuures kui prestiižsõnavara mõiste, mõjub ka Tombergi artikkel kokkuvõttes arusaadavat sisu sedastavana. Kuimet teeb ilusaid, meeleliselt kütkestvaid teoseid, mille kogemise afekt mõjutab seda, kuidas vaataja edaspidi oma ümbrust kogeb.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: "Kunstiministeerium"



SUUR LUGU: VALDO PANT 90
Valdo Pant

Valdo Pant: ühel päeval atakiga haiglas, järgmisel süstamatkal

Tõenäoliselt ei saa me kunagi lõpuni teada, milline inimene oli Valdo Pant, kuna ajaga on hakatud teda kohati lausa müstifitseerima. Eesti ringhäälingu esimene tõeline telestaar suutis kolleegide sõnul võluda šarmiga nii tavainimesi kui tsensoreid, aga tööharjumustelt oli vanakurat ise nii enda tervise kui teiste vastu.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Mereparaad.

Sada Eesti mõtet. Andres Tiido

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: