Arvustus. Sheep Got Waxed näitab eestlastele, kuidas jazzis edasi minna ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Sheep Got Waxed Autor/allikas: Ona Kotryna Dikavičiūtė/ Facebooki esinduspilt

Uus plaat
Sheep Got Waxed
"Pushy" (Tilto namai)
8/10

Nägin seda Leedu bändi lokaali Kivi Paber Käärid sünnipäeval väiksele lavale kokku pressitult suhteliselt nõutu publiku ees. Pingutamata jazz-tunnetus ja rock ja fusion ja näpuotsaga modernset, aga poleerimata hüperelektroonikat ning kepslevat funki. Kõike katmas õrn digitaaludu, millele on elavas esituses tunnuslik saundide taandamine nutiseadme-efektidesse. Suur osa atmosfäärist, mis kuu aega tagasi Telliskivi simmaniga õiget kontakti ei saavutanudki, oli pressitud iPadi-formaadis kõlamuundurisse. Vägisi oleks tahtnud nad vedada suuremale lavale, kus laed kõrgemad ja taldrikud tervet tuba täis ei peksaks. Triol jäi üle vaid õlgu kehitavale publikule vastu tulla ning rohkem funki ja kehalisse efekti panustada. Seda saatsid sütitavad hõiked vagura auditooriumi aadressil. Tundus, et nad pidid muunduma kellekski, kes nad pole ega olla tahakski, sest sea kõrist pärleid alla suruda pole mõtet.

Nüüd kuulan albumit "Pushy", lood sööstavad minu poole vist samas järjekorras, aga lisandunud on avar ruumitunnetus ja dünaamika. Esimesed kaks kolmest põhiinstrumendist – kitarr, trummid ja saksofon – püsivad enamjaolt suhteliselt harjumuspärasel teel, saksofon vastutab aga suurema osa abstraktsuse eest. Me peame rääkima saundipildist ja sünergiast. Hetkeenergiat jäädvustavast improvisatsioonist. Sinna on kolmik soovinud sisestada oma keskse impulsi. Meil on vähem mõtet vaagida kompositsiooni üle, kuigi kitarri ja saksofoni liikuvus ikkagi teatavaid reeglipäraseid harmooniaid otsivad. Need märgivad popmuusikaga harjunud kuulajale vahefinišeid hoidmaks teda konksu otsas, et jõuda kestvale meeleolufoonile, kus instrumentide helidiferents enam nii väga ei maksagi. Ideeline vahekord üksiku ja üldise vahel on parajalt doseeritud... aga siiski, me peame rääkima saundist.

Ühest küljest võib tervikut vaadelda kui aritmeetilist math-rock´i à la vana Battles, teisest küljest tahaks kogu krempel saavutada mitmekülgsemat kõlaminekut nagu viimane The Comet Is Coming, kus rohkem pehmet bassipaindlikkust ja pidu, aga vähem korrapära. Ühest küljest tahaks Sheep Got Waxed säilitada rockbändi eetost, teisalt kipuvad nad selle piiratust just eri allikate abstraheerimise, mitte tehnilise perfektsionismi kaudu lõhkuma. Tundub, et trummar kannab endas mingit metalvaibi. Kitarrist näib kui häbelik iseõppija, kes hard-rock´i näpuharjutustest juba rohkem tantsuindie mõju alla langenud ning saksimängija igatseb avangardi, laveerides hüsteeriliselt ambiendi ning etteaimamatute meloodiate vahel.

Ehk siis see jazz, mida armastatakse neile külge pookida, avaldub eelkõige nende koostoime viisis, mitte selles tekstis, mida nad eraldiseisvalt esitavad. Peab tõdema, et sellist kokkumängu nõnda eksperimentaalsel suunal Eesti bändide juures mina küll kohanud pole. Meil kiputakse "nati tõsisemas" muusikas ikka nn muusika kirjeldamatuid väärtusi loiult filosoofiliste kontseptsioonidega põlistama (soovitakse muusikat kunstlikult ülendada) või siis kooskõla instrumentide laitmatute, ent egoistlike soorituste vahele ära kaotama. Ja selleks, et need otsad kuldsele keskteele kokku viia, on vaja ületada teatud sotsiaalsed ringkaitsemüürid, milleks tahe näib puuduvat. Sheep Got Waxed esindab aga elutervet kooslust, mis ei karda feilida. Parim tõestus sellest on plaadi esimene ja arusaadavatel põhjustel kõige meeldejäävam lugu "Woolless". (Huvitaval kombel on Soundcloudis üleval vist selle loo demoversioon, mis kõlab oma tuhmuses ka omamoodi võluvalt.)

Üldmuljet rikub siiski seesama tõsiasi, et me peame rääkima saundist. Produktsioonist. Helitekstuur on liiga peenike ja kui taotlused tahaks tihtipeale mõjuda massiga, siis saund on visa kaasa tulema. Kompuutribiidid on peenikesed ja pärineks justkui FL Studiost AD 2003. Kitarr ei suuda oma kõla aga võrdväärselt ideedega organiseerida. Nii helavad helijoonisel vertikaalselt läbikasvanud arranžeeringud veits paremini kui jõulised küttekohad. Aga kuna valjuse ampluaa on piisavalt lai, siis kõnealuse plaadi siseselt suurt probleemi ei teki. Kahjutunne tärkab siis, kui paned järgmiseks peale midagi tõeliselt mahlakat.

Albumi seitsmes lugu:

Terve album vabalt striimitav SIIN.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: