"Olin umbes 16-aastane, kui sõber soovitas mul vaadata üht väga head filmi," rääkis Vene Teatri näitleja Aleksandr Žilenko "OP-is" ja lisas, et kui film lõppema hakkas, siis ta lausa värises. "Ma ei saanud isegi nutta," tõdes ta ja selgitas, et pärast filmi läks ta vaikselt rõdule, vaatas tähti taevas ja tahtis tervele maailma sellest filmist rääkida. "Kõik inimesed peaksid seda filmi vaatama ja siis, nagu minagi, muutuksid nad hoopis teiseks."

"See film pööras minu kunstimaitse ja maailmavaate teise suunda," sõnas Žilenko ja kinnitas, et ta andis endale sõna, et muutub paremaks inimeseks. "Ma ei saanud aru, kuidas on võimalik, et filmis kannatab kõige enam puhas ja hea süda," lisas ta ja ütles, et selle filmi järel alustas ta oma tee otsimist. "Püüdsin olla kõiges võimalikult siiras."

"Lars von Trier enda filmiga "Tantsija pimeduses" aitas mind selles ning ma olen temale siiani väga tänulik."