Ilus arvas vastuseks probleemipüsititusele – Kas maalikunst on anakronistlik nähtus? –, et mõned asjad peaksidki muutumatuks jääma.

"On mingid tehnikad, mida me võiksime mäletada. Muuseumil on ühiskonnas oma koht ja roll. Kas neid samu meetodeid on mõtet tänapäeval kasutada? Ma arvan, et samal viisil peaks seda varasemat kogemust ja neid meetodeid tundma, aga me võiksime otsida sinna kõrvale seda, mil viisil seda uue nurga alt katsetada, näha, vaadata, kogeda," sõnas kunstnik.

Ta lisas, et maalikunstnike kohustus on maalikunsti igal kümnendil uuesti ümber hinnata.

"See vastutus on kunstnike poolel. Kui see jäetakse tegemata, siis on see anakronistlik."

Ilus ütles, et tema pole siiski kõige õigem inimene seda küsimust kommenteerima, sest ta on maalikunsti definitsiooni oma töödes lammutanud suhteliselt vaba käega, aga...:

"Võib-olla see sõna – lammutamine – ei ole siiski päris täpne. Ma enda sees olen pigem tundnud, et see on ülesehitamine: läheneda analüütiliselt sellele, mida me peame maaliks, kus see kogemus algab – võtta see osadeks lahti ja panna siis uuel või isikupärasel viisil tagasi kokku. Heas mõttes lammutamine viib hoopis maalikunsti kogemise tuumale ligemale. Muidu ma teeksin midagi, mis on maneristlik või trafaretne, mingi kombe- või vormitalitus, kus ma asja sisule enam pihta ei saa. Pean ikka enda jaoks selgelt ümber hindama, mis on see, mida ma maaliks pean," sõnas ta.

Ilus rääkis veel, et kui veel sada aastat tagasi oli maalil ehk isegi tänamatult trooniv koht kunstide seas, siis praegu on samade funktsioonide täitmiseks nii palju kiiremaid ja täpsemaid lahendusi ning maal on üks pildiline meedium teiste seas.

"Meeletus pildilises džunglis peab maal oma koha eest tugevalt võitlema."

Juttu jagus rohkem kui 40 minutiks.

Küsimused: Erni Kask
Kaamera, montaaž: Siim Lõvi (ERR)
Tänu: Eneli Järs, Priit Raud, Kanuti Gildi SAAL
Salvestatud Tallinnas talvel 2017

ERR ja nu.unioon 2017