Priit Kuusk: meenutades auväärset maestrot – Veljo Tormist   ({{commentsTotal}})

Veljo Tormis
Veljo Tormis Autor/allikas: PM/Scanpix

Veljo Tormist meenutades vajanuksin praegu enda kõrvale vähemalt kahte muusikateadlast, rahvamuusikaga lähedases suhtes olnud Vaike Sarve ja Urve Lippust, aga kumbagi pole enam meie hulgas...

Just nädal enne maestro lahkumist toimus taas tähelepanuväärne Veljo Tormise ettekanne Ameerika Ühendriikides. 14. ja 15. jaanuaril laulis kammerkoor Vox Nova Veljo Tormise "Raua needmist" oma kava avaloona ja selle kõrvale Arvo Pärdi teost "Da pacem Domine“. Juhatas peadirigent Shannon Chase, kontserdipaigaks Brunswicki Bowdoin College'i Studzinski Recital Hall. Kogu see kava, kus oli ettekandel sh ka Läti helilooja Eriks Ešenvaldsi muusikat, kannab suure kaaluga nimetust "Da pacem: Music for Peace in Our Time“. Tormise muusika on teenäitaja meile paljudele ka praegu ning jääb sellena kestma veel kauaks.

Tormis oli uuenduslik, alati ja kõikjal, alates päevast, kui ta värskelt Moskva konservatooriumi lõpetanud noore mehena Tallinna Muusikakooli teooriaõpetajaks tuli. Ta oli väga erksa ja avara muusikahuviga, toetas, upitas ja ärgitas meid nooremaid ja oma õpilasi. Tormis asutas koolis esmakordselt 'loominguringi', kus meie koolitundideks loodud palad said loominguringi klassikontsertidel elava ettekandegi. Samas tehti ringi koosolekutel tutvust kõige värskema uue, juba nimekate heliloojate loominguga. Minugi lood kõlasid seal tulevase tipplaulja Hendrik Krummi või pianist Sirje Seppeli-Kuuse esituses. Veljost ainult viis aastat noorem Arvo Pärt ja Kuldar Sink olid tema sealsed tuntumad õpilased, pisut hiljem ka Lepo Sumera, Tarmo Lepik, Rein Rannap ja René Eespere muusikakeskkoolist.

Kui Arvo Pärt aina tunnustust ja tähelepanu hakkas koguma, ütles Veljo tagasihoidlikult, et Arvo hakkas hoopis paremaid lugusid kirjutama siis, kui ta Veljo õpilane enam polnud(!). Aga Pärt oli juba oma teel ise edasi läinud.

Kogu oma tuntuse juures oli Tormis väga tagasihoidlik, mistõttu temast midagi suuremat kaante vahele panna oli päris raske, ta oli selle vastu... Aga raamatu "Veljo Tormis. Jonni pärast heliloojaks“ saime lõpuks ikkagi maestro 70. sünnipäevaks üsna kiires tempos kaante vahele, kus olid suuresti abiks Veljo ise ja Lea Tormis. See juhtus tänu sellele, et just 2000. aasta heliloojate liidu uusaastapeol jaanuarikuu algul nõustus Veljo lõpuks ning hakkasime ta mälestusi lindistama. Peatselt vahetas Veljo veel minu diktofoni enda parema vastu välja. Hiljem ütles ta minu tehtud kroonikate kohta sellest raamatust, et nii hea oli sealt mõndagi leida ja meenutada.

Koos Veljoga midagi tehes või temalt mulle kui ajakirjanikule selgitust andes imetlesin alati tema täpsust ja põhjalikkust igas asjas, mis ta tegi. Seda tegeledes nii vanade rahvalaulude arhiivimaterjalidega kuni selleni, missugune kord valitses ta kodus teda ennast puudutavate kirjutiste, kavade jms osas. Hea, et see suur nõudlikkus ei saanud piduriks tema loomingu puhul, nagu vahel juhtub. Tormise loodu on hoomamatu nii sisulise haarde kui ka teoste hulga poolest.

Tema eesmärk oli kindlasti olla rahvalik, ikka ja alati suurema esitajaskonna jaoks vastuvõetav, aga tema eesmärgid, anne, võimed ning arusaamised osutusid sellisteks, et tema kooriloomingut oli ja on üsna keerukas ettekandele tuua. Paljud koorid ei ole tulnudki sellega toime. Aga me kõik oleme aina õppinud temalt, või nagu Tormist enim ette kandnud Tõnu Kaljuste ütleb, et Tormis õpetas meid alatasa oma loomingu kaudu. Ja Eesti kooride rahvusvaheliste võitude üks vundamente on kindlasti olnud just Tormise looming.

Ta oli alati kollegiaalne ja sõbralik, ka siis, kui ta oli juba ülemaailmselt tuntud. Suurte kultuuride jaoks ongi tema loodu kui ühe väikese rahvakillu elu ja kultuuri jäädvustus. Neid rahvakilde oli tal mureks mitmeid, kes polnud seni saanud endale väikestki monumenti. Veljo Tormis püstitas mõnele neist nende aegade esimese mälestusmärgi.

Veljo Tormis seisis oma loomingulise vabaduse eest. Aga see pole väljendunud ta oopuste löövates pealkirjades, mille ainesse oli kindlasti vajutatud suur probleem: kas ellu jääda või hääbuda. Nii võinuks Tormis okupatsiooniaegadel oma kuulsa suurtsükli nimeks panna "Ikestatud rahvad“, aga see unikaalne teos sai nimeks tasakaaluka "Unustatud rahvad“.

Tormis ei kasutanud rahvaloomingut kui selle seadja või töötleja, vaid tegi ühest või teisest rahvamuusika olulisest elemendist omaenda kompaktse kontsertteose, millest saigi monument neile, kellelt folkloor pärit. Nii jäid ka vana ja uus tema muusikas ning tegevuses kestma ja kokku elama.

Nahksest ja piiratud nõukogude ideoloogiast oskas Veljo Tormis välja võtta omanäolise arusaamise, mis kohati peaaegu et pilana võis tunduda, ent okupatsioonivõimusid õnneks siiski eriti ei ärritanud. Küllap oli siin mõõduandjaks ja -tundjaks tema kirjanduslikust perekonnast pärit ning teatri- ja ettekandmisolusid eriliselt mõistev ja tasakaalukas kaasa Lea Tormis.

Et Veljo mingil kujul ikkagi tema ema arusaamisel punavõimudega kaasa astus, heliloojana päris algul ka nn ajalaule kirjutades, oli mõneti paratamatu, aga Veljo ema jaoks väga tõsiseks probleemiks, mida ema raskelt läbi elas.

Kummaline oli ka see, kuidas tema esimeste folklooriaineliste oma teoste puhul maksis kultuuriministeerium talle madalat honorari rahvalauluseadete tariifi alusel – aga need lood lendasid juba maailma, just niisugustena, milliseid siinmail algul teisejärgulisteks peeti.

Tuhanded eesti ja teiste rahvaste muusikud on seadnud Tormist endale eeskujuks nii loomingus kui ka interpreeditegevuses eeskätt koorijuhina. Ja pole vähetähtis rõhutada, kuidas Veljo Tormise muusikast leitakse ka tänapäeval tuntavat sotsiaalset või poliitilistki ainest.

Huvitaval kombel sai oma raamatu Tormisest valmis kõigepealt vene muusikateadlane Irina Bobõkina. 1989. aastal ilmus Tormise monograafia Moskva kirjastuses "Sovetski Kompozitor". Siis ilmusid Eestis Urve Lippuse raamat (Tartu Ülikooli kirjastus, 2000. a) ja Priit Kuuse "Veljo Tormis. Jonni pärast heliloojaks“ (kirjastus Prisma Print, toimetaja Elo Lutsepp, 2000. a), mõlemad maestro 70. sünnipäeva puhul, ning väga põhjaliku uurimistöö järel ameeriklanna Mimi Daitzi monograafia, mis ilmus New Yorgis 2004. aastal.

Kuidas suunas Veljo Tormise muusikalist käekäiku tema professor Moskva konservatooriumis Vissarion Šebalin? Šebalini juures õppisid ja täiendasid end ka Lydia Auster ja Ester Mägi. Juba Lydia Auster meenutab, et professor Šebalin soovitas selgesõnaliselt: te peate end väljendama eeskätt kui Eesti helilooja ("Võ dolžnõ opredelitsja sebja kak Estonski kompozitor“).

Veljo Tormist mõjutas suuresti Tammsaare "Tõde ja õigus“, ta on omakorda mõjutanud, samas ka tuge saanud temast noorema põlvkonna kirjanikelt Hando Runnelilt, Jaan Kaplinskilt, Viivi Luigelt, Paul-Eerik Rummolt jt. Maestro Gustav Ernesaks on õiglaselt öelnud, et Tormise muusika väljendab eesti rahva hinge.

Kaastunne Veljo Tormise lähedastele ja sõpradele ka ERR kultuuriportaali toimetuse poolt!

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: