Peeter Sauter. Soome kultuurikiri ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mummud
Mummud Autor/allikas: Yayoi Kusama

Naabrinaine Lilka ehk Lilli-Krõõt on juba mõnda aega Loviisas residentuuris. Lõuna-Soome aatomieketrijaama linnas. Jaam oli hästi peidetud ja mul ei õnnestunud aatomijaama avastada, aga vägevaid elektriliine nägin bussiaknast.

Pidime varem minema, sest Maris kartis, et USA japsi Yayoi Kusama näitus HAM-is on rahvast täis, aga Kusama roosasid mumme tahtis Maris kindlasti näha. Viimasel ajal on jah netti üles pandud pilte puupüsti täis kunstinäitustest Helsingis.

Kas pole imelik, me ei lähe vaatama Paul Delvaux’d Kumus ja seal on saal üsna tühi, aga peame saama vaadata Amedeo Modiglianit, kuna see on Helsingis Ateneumis. Ja puupüsti täis. Me tungime sinna, kus on palju rahvast, sest järelikult on tähtis asi.

Delvaux ja Modigliani maalisid mõlemad väsimatult paljaid naisi, aga see pole seksistlik, kuna on klassika. Klassik tohib paljast naist vahtida nii palju, kui tahab ja see on kaunis. Paljud Modigliani modellid olid pealegi veel Modigliani pruudid ja ta venitas neid üht või teisipidi välja ja keeras kaelad kõveraks. Ei, väga ilusad. Aga selleks, et Maris nõustuks, et ma temast Modgliani stiilis akti teeksin, peaksin ma olema Modigliani. Mida ma pole. Ja mingid tunded seda ei korva. Modigliani polnud isegi oma elu ajal Modigliani ja ei müünd oma pilte. Ma ei tea, kas keegi neid ilusaks pidas.

HAM-i garderoobis ei olnud mingit küsimust ära anda kotti, kus sees kolksus tubli ports Tallinnas kaasa ostetud 24 õllest. (Olin valmis õlled jala sadamasse viima, aga poolel teel murdusin ja võtsin kõige kallima takso hotelli eest).

Kusama näitus oli läbi mitme saali ja rahvast täis. Roosad mummud igal pool. Kui just ei olnud valge puu, mille otsas kasvasid nokud (ideed on õhus, mul on lastelugu, kus ka kasvavad puu otsas nokud). Oli ka peeniste tuba, milleni viis pikk järjekord. Lapsed ja raugad, rikkad ja vaesed, tahtsid umbes poole minuti jooksul kõndida läbi toa, kus Kusama oli peeglite abil lõputult paljundanud roosade mummudega nokusid. Mulle tundus, et üks tüdruk on teoks teinud oma eluunistuse ja sellega veel läbi löönud. Aga järjekorda ma minema ei hakanud. Vist nõuka ajast tõrge.

Maris oli korraga kadunud. Vist tahtis üksi neid mumme vaadata. Ah, seal nokupuu juures ta seisiki ja põrnitses nokusid. Astusin ligi, panin käe Marise õlale ja ütlesin otse, mis ma nokupuust arvan. Maris oli kuidagi vait. Vaatasin talle otsa – ja see polnudki Maris. Tüdruk oli pisut jahmunud, mul oli õllepurk teises käes, aga ta sõbrannad naeratasid lahkelt, nagu oleksin hakkama saanud väikse performance’iga. Põgenesin.

Marist otsides seisatasin mummulise riiuli juures, mis nägi välja nagu riiul, mille põhjas on avaus muude mummude juurde. Saalivalvurid olid aegajalt mu õllepurki vaadanud (mul oli neid jakitaskutes kaasas mitu), aga polnud silmagi pilgutanud. Panin õllepurgi riiulile, et nina nuusata. Kuidas sa ühe käega nuuskad, kui nina on tatine ja habe-vuntsid lopsakad.

Otsustasin, et küll ma Marise siin jõuan ära oodata. Seadsin end paigale nagu baarileti ääres. Ja olin samas kinni püüdnud saalivalvuri. Mees tuli kindlal sammul ja viskas mu Kusama näituselt välja. Lahkusin teeninduslifti abil. Läksin vetsu ja kuna olin kindel, et Maris vaatab näitust veel kaua, istusin vetsukabiinis umbes kolmveerand tundi ja jõin õlut. Sest polnud kindel, kas kohvikus lubataks oma õlut juua.

Ja üksindus vetsukabiinis oli mu suurim kultuurielamus Soomes. Inimesi liikus läbi, kuulsin vestluskatkeid. Vahepeal ei tulnud kedagi ja tuli läks ära. Istusin pimeduses ja vaikuses. Ja jõin õlut. Juurdlesin, kas näitus suleti ja ma jäängi sinna.

Vahelduseks panen siia hoopis ühe Jan Teeveti luuletuse. Luulekogust te seda ei leia. Jan on lavakooli tudeng ja kirjutas luuletuse meie kooliülesandena. (Ja mida üksi vetsus istudes muud teha, kui juurelda eksistentsi üle ja endale ette lugeda sisse jäänud luulet).

Mu elu lõpeb hallist kivist majas,
Kui soonis jahtund veri, silmad kinni vajund
Ja rõõm ning vaimustus kõik lõbu eel on hajund,
Mu häälgi hääbub surma naerukajas.

Ka viimsel õhtu polnud harras ega kaine
Ja mäletsus, mis jääb must teatrisaali,
Ei nõua luuletajalt kiitvat sõnamaali,
Mu elu polnud taevlik, vaid maine.

Et viimset rolli teha ma ei jõudnud,
Sest teatri kõrval tähtsam tundus baar,
Siis mäletage mus vaid inimest.

Vist olen juba üle Styxi sõudnud
Ja nii saab lõpu elu hajus kaar.
Nüüd leida võib mind taevast sinisest.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: