Mis on teie filmi põhiline idee?

Film "Pagulasega elutoas" keskendub Vao pagulaskeskuse juhataja Jana Selesneva igapäevatoimetustele. Jana on korraga kahes rollis – põgenike vastuvõtja ja samas külaline nende ajutises kodus. Film näitab, kuidas pagulaskeskuse argipäev oma rõõmude, murede ja kultuuriliste ebakõladega hägustab piire Jana ametniku kohustustest ja solidaarsusest ligimesega kantud südamlike tegude vahel.

Miks valisite just sellise teema?

Tegutsen nii kunstniku kui dokumentalistina. “Pagulasega elutoas” on minu loomingus kolmas projekt pagulasteemal. Neist esimese tegin 2012. aastal Soomes kunstiresidentuuris olles. Huvitusin toona Soome kodusõja mälust ja käsitlesin seda teemat poliitilise vangistuse nähtuse kaudu. Projektis ühendasin soomlaste 90 aasta tagused kogemused tänapäeval Soomes asüüli saanud eri maade konfliktikolletest pääsenud poliitvangide lugudega.

2013. aastal valminud videos “Ühisel pinnal” sidusin eestlaste pagulaspõlve kogemused 1944. aasta Rootsis asüülitaotlejate kogemustega tänapäeva Eestis. 2013. aastal asus pagulaskeskus veel Illuka valla metsades, tsiviliseeritud elust äralõigatud paigas. Seda projekti tehes huvitas mind kõige enam külalislahkuse teema.

“Pagulasega elutoas” jätkab vastuvõtu teema käsitlemist uutes oludes. Keskus sai uue juhataja ja kolis ühte tavalisse Eestimaa külla, inimeste sekka. See, et pagulasteema korraga ühiskonnas nii aktuaalseks muutus, andis filmitegemisele muidugi hoogu juurde.

Usun, et iga Eesti inimene saab samastuda minu filmi peategelase Janaga, kes leiab ühise keele ükskõik millisest kultuurist pärit inimesega ja kellel jagub südamesoojust ning head nõu igaühele, kes seda vajab.

Kas olete näinud kõiki seniseid "Eesti lugusid"? Mis teile sealt meelde on jäänud?

"Eesti lugude" raames on valminud väga palju filme. Kõiki ma pole küll näinud, kuid paljud neist on minu meelest väga toredad ja õnnestunud filmid. Minu esimene teadlik kokkupuude "Eesti lugudega" oli siis, kui tulin kunstnikuna produtsent Erik Norkroosi juurde oma esimest filmi tegema (see oli “Monoliit” ja seda saab nüüd vaadata KUMU püsinäitusel). Aasta oli 2006 ja siis tegid Eriku stuudios Rühm Pluss Null oma esimesi "Eesti Lugusid" Jaan Tootsen (“Hea uus ilm”) ja Jaanis Valk (“Apteeker”). Ma usun, et mõlemat filmi on ka täna huvitav vaadata ja nendes käsitletud teemad on ka praegu aktuaalsed.

Kuigi tänaseks on minu filmograafias juba kaks täispikka dokumentaalfilmi, on “Pagulasega elutoas” minu esimene "Eesti lugu".

Milliseks peate "Eesti lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas? Miks otsustasite ise osaleda "Eesti lugude" sarjas?

Ma usun, et "Eesti lood" üldises mõttes on väga hea platvorm, mis meelitab dokumentalistikas kätt proovima ka neid, kes oma igapäevast leiba muudes valdkondades teenivad. Olen näiteks kunstitudengeid julgustanud oma ideedega konkursist osa võtma ja oma esimest dokfilmi "Eesti lugude" raames tegema. Isiklikult otsustasin seda konkreetset lugu selle sarja raames tegema, sest tundsin, et pooletunnine mõõt sobib portreeloo raamistuseks hästi.

Mulle meeldib ka mõelda, et "Eesti lood" on teleformaat ja “Pagulasega elutoas” võib televisiooni vahendusel tõesti iga inimese elutuppa jõuda.

Milline on teie arvates Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?

Eesti dokumentalistika üldist seisu on mul raske kommenteerida. Aga minu sisetunne ütleb, et meil jõuab kino- ja teleekraanidele võrdlemisi vähe Eesti ühiskonna valupunktidega tegelevaid filme.

Mil moel saaks inimesi veel rohkem doki juurde tuua? Kas seda peaks üldse tegema?

Naljaga pooleks võiks vastata, et ehk aitaks juba sellest, kui "Eesti lood" oleksid eetris veidi varasemal kellaajal. Õhtul kell 11 lähevad paljud inimesed juba voodisse raamatuid lugema. Kuigi positiivne on see, et "Eesti lugusid" saab internetis järelvaadata.

Kes on teie eeskujud filmimaailmas?

Tunnen ennast loomeinimesena üsna püsimatuna. Pidevalt tegelen mind huvitavatele teemadele uute vaatenurkade ja kunstiliste lahenduste otsimisega. Sellepärast on mul keeruline ka mõnda konkreetset eeskuju välja tuua. Võib-olla viimasel ajal raputasid mind enim Joshua Oppenheimeri dokumentaalfilmid. Filmiklassikast avastan enda jaoks hetkel Chris Markeri teoseid.

Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade?

Üldiselt olen ma Meelis Muhu filmide suur fänn. Minu üks lemmik on tema “Meeleavaldaja” (2003), ja muidugi “Aljosha” (2007) - film, mille tegemise ajal me tuttavaks saime ja leivad ühte kappi panime.