Millest räägib film "Zoopark"?

"Zoopark" räägib ikoonilisest Tallinna loomaaiast läbi inimeste, kes seal töötavad. Kuidas nad mõtestavad seda paika ja oma suhet loomadega ning seeläbi ju ka inimestega. See näitab meile harjumuspärast kohta täiesti harjumatust küljest ja neid ilusaid inimesi, kes pühendavad oma elu loomade eest hoolitsemisele.

Miks valisite just sellise teema?

Sest mulle tundub, et inimeseks olemine ja inimlik olemine nõuavad teatavat pingutust.

Kas olete näinud kõiki seniseid "Eesti lugusid"? Mis teile sealt meelde on jäänud?

Viimaste aastate omi enamikus, varasemaid vähem. Igavene klassika on Moonika Siimetsa “Salme saladus”, sest see on täiesti hullumeelne, humoorikas ja valus ühekorraga. Väga meeldis selleaastastest filmidest Eeva Mägi “Lembri Uudu”, ilmselt samadel põhjustel, lisaks julguse pärast.

Milliseks peate "Eesti lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?

Lühidokumentaali olemasolu on erakordselt oluline, neid formaate peaks rohkemgi olema. Lisaks pooletunnistele võiksime teha ka lühemaid filme. Eesti Lugude puhul on suurepärane see, et need jõuavad nii laia publikuni, televisioon on meediumina ju jätkuvalt aktuaalne. Seda olulisem on, et Eesti lood ei taanduks telesaadeteks vaid kannaksid kunstilist taotlust. Rikastaksid seda programmi, mitte ei sulanduks lõputusse “Meie inimeste” jadasse.

Miks otsustasite ise osaleda "Eesti lugude" sarjas?

Sest mul oli erakordselt halb tuju, et mitte öelda suurem depressiivne episood ning ühel päeval tundsin ma, et ainus viis kodust välja saada on minna loomaaeda ahve vaatama. Istusin seal troopikamajas pingil ja vaatasin šimpanseid selles tehistroopikas, kus ventilaator puhub niisket õhku ja kõlaritest kostavad džunglihääled. Samal õhtul kohtasin Maarja Viidingut, kes oli just loomaaeda tööle läinud ja märkis, et see keskkond on nii põnev, et sellest võiks filmi teha.

Kui nüüd järgida viimasel ajal levinud mõttemalli, et universumi üks põhitegevusi on hilistes 20dates naistele pidevalt mingeid sõnumeid saata, siis võiks öelda, et film sündis tänu asjaolude dramaatilisele kokkulangemisele.

Milline on teie arust Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?

Meil on suurepäraseid dokumentaliste, nii uusi kui kogenumaid – Nora Särakust ja Jaan Tootsenist kuni Rein Maranini välja. Oluline on dokikunsti toetada, väärtustada seda ajakohasuse ja ajatuse vahel laveerivat kunstiliiki.

Arutasime just hiljuti Liis Nimikuga, et kas Eesti dokumentalistika peaks teemade poolest olema julgem, päevakohasem, poliitilisem? Ja järsku kangastus jälle, et meie kultuuriruumis on kunstis ridade vahel rääkimine ikka sügavalt sees. Ka noorematel, kes ei ole tsensuuri kogenud, kuidagi käib see meiega kaasas. Ja sellest tulenevalt püsib võibolla ka püüd näha maailmu veetilkades, mitte koske. Kunst muidugi ei pea olema ajakirjandus. Aga sotsiaalne vastutus peaks dokumentalistile tähtis olema.

Suurte küsimustega nagu "dokumentalistika olukord" tegelemiseks jääb ühest inimesest tihti väheks. Dokumentalistide gildi loomine on sünnitanud pideva sisulise arutelu eesti dokitegijate vahel ja ma usun, et selle tulemused on järjest enam näha.

Mil moel saaks inimesi veel rohkem doki juurde tuua? Kas seda peaks üldse tegema?

Inimesi peaks ära tooma pseudokultuuri juurest, mis eksisteerib ainsa eesmärgiga neile midagi müüa, mul ükskõik kas dokumentalistika, kirjanduse, matkamise või maalikunsti juurde. Mulle tundub, et see on erakordselt oluline.

Vaata Marta Pulga filmi "Zoopark":