"Eesti lugude" ankeet. Kristjan Ojang: Eesti dokumentalistikas on tugevas ülekaalus põhjamaine süngus ja raskepärasus
8. märtsil jõudis ETV ekraanil Kristjan Ojangu lühidokumentaal "Burleskitarid", mis heidab valgust sellele, millised inimesed on tavaelus need, kes pidupäeval on valmis ronima püünele ja heitma endalt riided seljast. Režissöör rääkis enda eeskujudest ning sellest, millised on dokumentalistide võimalused Eestis.
Mis on teie filmi põhiline idee?
Idee on näidata tavainimeste mitmekülgsust. See, keda näeme igapäevaelus poemüüjana või kontoritöötajana, võib tegelikult elada uskumatult mitmekülgset ja huvitavat elu ja olla mingi liikumise või subkultuuri eestvadaja Eestis. Teisisõnu, ärgem hinnakem inimesi esimese mulje või hallivõitu välimuse põhjal.
Miks valisite just sellise teema?
Teema andis võimaluse teha üks tempokam ja värviküllasem film. Minu soov oli näidata, et Eestis pole kõik majad katki ja tänavad porised, vaid vastupidi, siin tehakse ka väga positiivseid asju.
Kas olete näinud kõiki seniseid "Eesti lugusid"?
Selle hooaja filmidest olen näinud kõiki seni linastunud filme, aga varasemaid hooaegu jälginud pisteliselt.
Mis teile sealt meelde on jäänud?
Tänavune hooaeg on jätnud ühtlaselt tugeva mulje ja minu jaoks on kõik seni nähtud filmid olnud omamoodi huvitavad. "Lembri Uudu" jättis muidugi oma teistsugususes erakordse mulje, samamoodi tõstan tugevamate filmide sekka Roald Johannsoni "Täideviija". Kuna olen ise televisiooni taustaga, siis mõistagi elan teistele teletegijatele rohkem kaasa, aga Roaldi debüüt "Eesti lugudes" oli lihtsalt võimas.
Milliseks peate "Eesti lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?
Tavainimese jaoks on "Eesti lood" kõige hõlpsamini kättesaadavad, sestap tuleks seda ka filmitegijate jaoks pidada üheks parimaks võimaluseks oma loomingu ja ideede tutvustamisel. Pooletunnine film paneb muidugi omad piirangud teemade valikul ja nende käsitlemisel. Teiseks pean oluliseks ka seda, et "Eesti lugude" läbi antakse dokumentalistikas võimalus uutele tulijatele, nagu minagi. Selle eest mõistagi suurimad tänud!
Miks otsustasite ise osaleda "Eesti lugude" sarjas?
Uued väljakutsed, teine keskkond ja teistsugused võimalused oma ideede realiseerimiseks. See ongi peamine, mis mind üldse motiveerib. Vanade radade tallumine ei paku ju sellist pinget.
Milline on teie arust Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?
Kuna ma olen selles vallas uustulnuk, siis mind üllatas noorte ja tugevate tegijate rohkus ning režissööride erinevad käekirjad. Filme leidub igale maitsele, ehkki tugevas ülekaalus on ikkagi põhjamaine süngus ja raskepärasus, aga ju see käib siis meie filmitegijate loomusega rohkem kokku.
Mil moel saaks inimesi veel rohkem doki juurde tuua?
Koostöö televisiooniga tuleb ses osas kindlasti kasuks. Tavaline inimene käib vast kinos pigem ikkagi mängufilme vaatamas. Aga teleski tuleks kasuks parem eetriaeg kui "Eesti lugude" esmaesitlusel pakutav kolmapäev kell 23:00. Tööinimesena pean isegi tegema raske valiku, kas vaadata öist filmi või olla hommikul vara tõustes välja puhanud. Nii lihtne ja labane kui see ka ei tundu.
Samas liikumine ETV2 kanalilt ETV-sse on vaatajanumbreid juba parandanud ehk see samm tuli "Eesti lugudele" ja Eesti dokfilmidele laiemalt suurema auditooriumi saamisel kindlasti kasuks. Samas on ETV2 telekanalina teinud dokfilmide näitamises vaieldamatult kõige suurema panuse Eesti telemaastikul ja sügav kummardus selle eest.
Kas inimesi peaks üldse rohkem dokfilmi juurde tooma?
Muidugi peaks. Miks üldse toota filme, millel on jube eeldatavalt väga vähe vaatajaid?
Kes on teie eeskujud filmimaailmas?
Kindlaid eeskujusid on raske välja tuua, aga esimese hooga tulevad meelde näiteks Morgan Spurlocki, Michael Moore´i ja Eddie Martini filmid. Eesti tegijatest kuuluvad mu vaieldamatute lemmikute hulka Moonika Siimetsa ja Mari Kallase koostöös sündinud dokfilmid.
Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade?
See on sama keeruline küsimus kui see, et mis on su lemmiktoit, millele ühest vastust polegi võimalik anda.
Vaata filmi "Burleskitarid":