Mis on teie filmi põhiline idee?

Filmi põhiline idee on anda aimu teistsuguse elu ja maailma võimalikkusest. Praeguses ühiskonnas tarbitakse igasugust infot nagu valmistoitu, mis on kellegi teise poolt ette valmistatud ja tarbija jaoks kokku pandud. Ühelt poolt on see paratamatus, sest igasugust infot liigub tohutul määral ja inimese loomuses on soov seda kuidagi enda jaoks süstematiseerida. Teiselt poolt muutub inimene sellise valmisinfo iseenesestmõistetavuse tõttu järjest haavatumaks ja abitumaks - haavatumaks neile, kes soovivad sulle selle valmisideede ja - ideoloogiate paketi kaudu midagi müüa, ja neid pole mitte vähe, ning abitumaks selles mõttes, et nii on oht kaotada huvi selle vastu, kas selle n-ö valmisreaalsuse pinna all on veel midagi sügavamat ning kas kõik see, mida serveeritakse kui iseenesestmõistetavat, on ikka nii iseenesestmõistetav kui paistab.

Miks valisite just sellise teema?

Ega mina ei tea, kas vaba energia on olemas - kas on olemas võimalus toota energiat väljapool neid vahendeid ja võimalusi, mis on meile laiemalt teada. Aga mulle väga meeldib mõelda, et on. Ja see mõte meeldib mulle isegi rohkem sümboolsel kui praktilisel tasandil, sest see annab tunnistust sellest, et elu meie ümber on veel palju rikkam, võimalusterohkem ja mitmekihilisem kui meie praeguses lahterdamiste- ja taandamistelembeses ajastus tundub.

Ja pealegi - selles filmis tegeleb vaba energiaga inimene, kes on elav tunnistus sellest, et mittestandardne eksistents on olemas. Inimene, kes on oma kätega teinud rohkem, kui suudaks terve brigaad, kaotanud rohkem, kui mõni inimene on elus teeninud, elanud läbi tõelise isiksusekriisi ning selle kõige läbi kasvanud just selliseks inimeseks nagu ta on.

Milliseks peate "Eesti lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?

"Eesti lood" on üks huvitavamaid nähtusi Eesti dokumentalistikas ja just sellepärast, et neid tehakse suhteliselt palju, võimaldavad nad näidata elu ja mõtlemise erinevaid kihte ja tasandeid. Selline lühidokumentatilistika on täiesti ajatu väärtusega. Mulle meeldib vahel vaadata neid kümme aastat või enamgi tagasi tehtud "Eesti lugusid" ja näha, et teemad, mida ma neis tookord nägin, on ajas omandanud mingi hoopis teistsuguse värvingu.

Miks otsustasite ise osaleda "Eesti lugude" sarjas?

"Eesti lood" on dokumentalistile üks mõnus võimalus eksperimenteerida nii teemade kui vormiga. Kuna filmi valmimisperiood on lühike - üks aasta - siis on see väga hea ja vahetu võimalus oma ideid spontaanselt ellu viia.

Mil moel saaks inimesi veel rohkem doki juurde tuua? Kas seda peaks üldse tegema?

Kui inimene on välistest stimulatsioonidest ja ahvatlustest väsinud ja tal tekib soov end korraks kõrvalt vaadata ja nähtut mõtestada, siis sealt edasi on dokini väga lühike tee.

Kes on teie eeskujud filmimaailmas? Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade?

Ma olen aru saanud, et niipea, kui kedagi endale eeskujuks nimetada, tekib soov teha asju või mõelda kellegi moodi, ja niipea, kui hakkad asju paremuse järjestusse panema, tekib tahtmine teha veel paremini. Ja need on väga valed motivatsioonid ühe filmi tegemiseks. Maailmas on väga palju head dokumentalistikat, kõike ei jõua nimetadagi, praegu meenuvad Jerzy Sladkowsky, Pirjo Honkasalo, Ben Riversi, Werner Herzogi ja Ulrich Seidli dokumentaalid, eesti varasemast dokumentalistikast naudin hetkel kõige enam Peeter Toominga

Vaata Marianne Kõrveri dokumentaalfilmi "Perpetuum mobile ja piiritud hinged":